Mikko Lagerspetz: teaduse ja poliitika usaldusväärsus

Mikko Lagerspetz Foto: Postimees.ee

Poliitik ja teadlane, kaitseminister Jaak Aaviksoo (IRL) esitas oma arvamusartiklis (PM 19.11) teadlastele üleskutse jõuda üksmeelele selles, kas ühiskonnas vastakaid arvamusi esile kutsunud teadusuuringud on usaldusväärsed. Ta andis vihjamisi mõista, et vaidlusi esile kutsunud uurimistööde eeldused, allikad, meetodid ja järeldused ei pruugi olla adekvaatsed.

Temas kahtlusi ja küsimusi tekitanud uurimistööde hulgas olid nn pronksöö järel tehtud sotsiaalteaduslikud uurimused; nende tegijatest mainis ta küll nimeliselt ainult «tädi Raivot»(!). Teised arvamusartiklis nimetatud uuringud puudutasid Vene-Saksa gaasitoru keskkonnamõjusid ning Konstantin Pätsi tegevust. Kuna füüsikust minister möönis oma ebapädevust nimetatud uuringute kvaliteedi hindamisel, palus ta erialateadlastel endil seda teha. Nagu ta ütleb, on eelkõige teadlaskonna enda mure hoolitseda oma maine eest.

Eks siis seda teemegi. Ise saan arvamust avaldada ainult sotsiaalteaduslike uuringute osas, aga kinnitan: Eesti sotsiaalteadlaste või Eestit tundvate välismaa sotsiaalteadlaste hulgas ei ole ma tähele pannud mitte mingit kahtlust või vaidlust pronksööjärgsete uurimistööde usaldusväärsuse suhtes, k.a nende, mida on teinud Tallinna Ülikooli politoloogiaprofessori Raivo Vetiku uurimisrühm.

Nende tulemused ja järeldused on üsna sarnased professor Marju Lauristini uurimisrühma poolt umbes samal ajal tehtud tööde tulemuste ja järeldustega.

Nimetatud uurimistööd on tekitanud vaidlusi teadlaste ja poliitikute vahel, aga mitte teadlaste endi hulgas. Rahvussuhted kuuluvad Eesti ühiskonna kõige rohkem uuritud nähtuste hulka, ja ka kõik varasemad tulemused kipuvad kinnitama ühtede ja samade trendide olemasolu.

Rahvussuhete jaoks oluliste trendide hulgas võib mainida Eesti venekeelsete elanike eestlastest halvemat positsiooni sissetulekute, tööturu- ja haridusvõimaluste, ühiskondliku aktiivsuse ning esindatuse jne osas. Samuti on korduvalt täheldatud nende väiksemat usaldust enamiku riiklike institutsioonide vastu.

Ka ei olnud uute uuringutulemuste hulgas üllatav see, et Tõnismäel asunud monumendi teisaldamise pooldajaid oli kõigi elanike hulgas vähem kui neid, kes pooldasid monumendi säilitamist endises kohas. Üldiselt on läbi aastate korraldatud küsitlustes näha olnud eesti rahvusest vastajate suuremat vastutulelikkust venekeelsete elanike suhtes kui on olnud valitsusel ja riigikogul.

Millest siis eriala mittetundva ministri kahtlused, kui erialainimesed ise uuringutulemusi kahtluse alla ei sea? Miks tahab ta tõstatada küsimuse teadlaste aususe ja professionaalsuse kohta, samas küll väites end muretsevat teadlaskonna maine pärast?

Nagu märkis Rein Raud (PM 26.11), on tegemist väga ränkade, aga paraku ilma põhjendusi esitamata õhku paisatud süüdistustega. Esimesena meelde tulev vastus on see, et kaitseministri arvates asetavad tulemused tema enda ning praeguse valitsuse tegevuse halba valgusesse. Probleem ei ole seega teadustulemuste tõsiseltvõetavuses, vaid poliitikute tahtmises neid tõsiselt võtta.

Selleks pole poliitikutel muidugi mingit seadusega pandud kohustust, isegi siis, kui uuringud on nende endi tellitud. Loodan siiski, et valitsus ja kaitseminister suudavad oma tegevusele leida selliseid põhjendusi, mis vähemalt ei sunni neid fakte eirama ega ebausaldusväärsuses süüdistama teadlasi, kes faktid välja on selgitanud.