Anders Åslund: putinoomia

Anders Åslund Foto: Postimees.ee

President Vladimir Putin muutis Venemaa parlamendivalimised referendumiks iseenese üle – ja võitis kogu riigis. Ent samal ajal kui ta keeldub välja ütlemast oma plaane võimulejäämise suhtes pärast oma teise ametiaja lõppemist järgmisel kevadel, on tema majanduspoliitika selge.

Kõige imelikum duumavalimiste juures on see, et Putin kaotas närvid. Ta näitas end liiga palju avalikel esinemistel, mis olid sama agressiivsed kui tühjad oma sisult. Ta ründas läänt ja 1990. aastate «kaost» viisil, nagu ta ründas tšetšeeni terroriste 1999. ja oligarhe 2003. aastal.

Kreml hülgas demokraatlikud protseduurid, kontrollides, missugused parteid ja kandidaadid võivad kandideerida, samas kui Putini Ühtne Venemaa monopoliseeris meediakajastuse. Opositsiooni aktivistid tõrjuti enamikust kampaaniast eemale ja neid vahistati tihti, samas kui Kremli kontrollitud kohtud lükkasid nende kaebused tagasi. Inimesi sunniti massiliselt hääletama Ühtse Venemaa poolt. Sõltumatud valimisvaatlejad tõrjuti eemale.

Selle tagajärjel pole uus riigiduuma mitte niivõrd valitud, kuivõrd pigem määratud. Sel pole legitiimsust ja selle liikmed on tundmatud. Kuid Putini legitiimsusele on teinud pleki igale poole küündiv pettus. Tema ainuke «massikogunemine» korjas kokku vaid 5000 inimest. Põhiküsimus on, kui autoritaarseks Putin saab või kas tema pateetiline kampaania nõrgestab teda.

Putini poliitikat on lihtne mõista, kui saadakse aru, et ta teeb tavaliselt vastupidi sellele, mida ta ütleb. Oma esimesel ametiajal näis Putin autoritaarse uuendajana, võttes ette olulisi turureforme, nagu 13-protsendilise ühetaolise tulumaksu kehtestamise. Kuid oma teisel ametiajal oli Putin lihtsalt autoritaarne, ta ei võtnud ette ei märkimisväärseid majanduslikke ega sotsiaalseid reforme. 100 miljardit dollarit väärt oleva naftakompanii Jukos eksproprieerimine oli sündmus, millele järgnes kasvav korruptsioon.

Putin on kehtestanud puhtalt isikliku diktatuuri. Ta valitseb presidendi administratsiooni ja konkureerivate eriteenistuste jõudude kaudu ilma ideoloogia või parteita. Ühtne Venemaa pole midagi enamat kui riigiametnike punt. Ta on imenud ära enamiku võimu teistest riigiasutustest.

Isiklik autoritaarsus elab harva oma asutaja üle. Et Putin on loonud ülitsentraalse režiimi, mis ei suuda temata eksisteerida, peab ta jääma presidendiks. Seadusel on minimaalne tähtsus, sest ta võib alati käskida konstitutsioonikohtul heaks kiita oma kolmanda ametiaja.

Putini režiimi võib iseloomustada kui klannide rühma, mis koosneb riigi valitsetud korporatsioonidest, nagu Gazprom, Rosneft, Vneštorgbank, Rosoboronexport ja Vene Raudtee, lisaks julgeolekuasutused. Putini KGB semud, tavaliselt Peterburist, kontrollivad neid institutsioone ja annavad neile suuri tagasilööke. Samal ajal on Putin taganud, et nad kõik vihkavad üksteist, seega on neil teda vaja kui kohtunikku või ristiisa.

Enne valimisi antud sensatsioonilises intervjuus Vene ajalehele Kommersant selgitas üks neist varem tundmatuist KGB tegelastest, kuidas nad kasutavad riiklikku väljapressimist eraettevõtete vastu saavutamaks oma «sametist taaserastamist» riiklike ettevõtete haarangute kaudu. Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga järgi on erasektori osakaal sisemajanduse kogutoodangus vähenenud 70 protsendilt 65-le Putini ajal. Taasnatsionaliseerimine väljapressimisi kaudu tõenäoliselt kiireneb.

Seda taasnatsionaliseerimist pole õigustatud ideoloogiliselt, vaid küüniliselt: eesmärk on lihtsalt tekitada korruptiivseid tulusid Kremli tippametnikele. Ehkki korruptsioon on vähenemas enamikus endises Nõukogude Liidus, on see olnud tõusuteel Venemaal alates 2004. aastast, muutudes üha ratsionaalsemaks ja kontsentreeritumaks. Kedagi Putini KGB löögirusikaist pole vahistatud või isegi viidud madalamale ametikohale.

Kui taasnatsionaliseerimine võttis tuure üles, muutus avalik retoorika ja sai riigikeskseks. Putin toetab praegu protektsionismi, riiklikku sekkumist ja toetusi. Selles õhustikus pole tõenäolised progressiivsed strukturaalsed reformid.

Kuni hiljutise ajani on Venemaa ajanud imetlusväärselt konservatiivset makromajanduslikku poliitikat, tekitades suure eelarve ja jooksevkonto ülejäägi. Ära maksnud oma välisvõla ja tekitanud välisvaluutareservi 450 miljardi dollari ulatuses.

Enne duumavalimisi pani Putin siiski need vastutustundliku majanduspoliitika jäänukid löögi alla. Praegu on Venemaa suurim mure kasvava inflatsiooni surve, mille on tekitanud just toiduainete hinnad. Kasvavad toiduainete hinnad on rahvusvaheline nähtus ja Vene inflatsiooni tekitavad suur jooksevkonto ülejääk ja kapitali sissevool. Kuid Vene valitsus ei püüa enam neid tegureid leevendada, järgides selle asemel inflatsioonilist poliitikat.

Loomulikult tuleks raha- ja fiskaalpoliitikat karmistada, kuid see on raske, kui Putin üritab elanikkonda maha rahustada. Ta võib vabaks lasta vahetuskursi ja lasta sel ujuda ülespoole, kuid ta ei tee isegi mitte seda. Selle asemel kasutab Putin vana Nõukogude taktikat ja on kehtestanud mitteametlikud hinnapiirangud, mis ei suuda erastatud majanduses kaua vastu pidada.

Vene majanduskasvu tõukavad ikka tagant suured majandusreformid, mis tehti 1990. aastail ja Putini esimesel ametiajal, ning kõrged nafta- ja gaasihinnad. Samas kui kasv ilmselt lähiajal ei aeglustu, kõigub Venemaa majanduslik edukus mitte ainult kõrgetel, kuid kasvavatel nafta- ja gaasihindadel.

Põhiküsimus majanduspoliitikast Putini kolmandal ametiajal on see, kui kiiresti asjad halvaks lähevad.

Anders Åslund on Rahvusvahelise Majanduse Petersoni Instituudi vanemteadur. Tema viimatine raamat on «Russia’s Capitalist Revolution: Why Market Reform Succeeded and Democracy Failed» ).

Copyright: Project Syndicate, 2007www.project-syndicate.org