Anneli Kalle-Talvik: kas sõidu ajal tasub roolist lahti lasta?

Anneli Kalle-Talvik perearst Foto: Pm

Inimene on olend, kes tahab maksimaalset mõnu minimaalse vaevaga.

See on põhjus enamikule arenenud maailma tervisehädadele, sh suhkru- ja südamehaigustele, mis ilmnevad võimaluste paljususe tõttu liiga hea elu foonil – toitu on ju rohkem kui vaja ja selle kättesaamiseks ei pea enam mammutit tapma.

Rasvane ja magus leevendavad stressi, alkohol ja suitsetamine vähendavad pingeid ning lennukid ehitatakse aina laiemate istmevahedega.

Tervem olla ei too ka praeguses Eestis kaasa mingit eelist. Riigimakse peab samamoodi tasuma, arstiabi on peaaegu tasuta ja ka kõige suuremad enesehävitajad saavad solidaarsusmeditsiini tõttu tasuta südameoperatsiooni, uue maksa või kunstliigesed. Kuna eesti mees ei ela reeglina pensionieani ja eesti naine peab vanaduspõlve seetõttu üksi veetma, sageli ka majanduslikult kindlustamata ja väikese pensioni toel, siis justnagu ei olekski vaja vaeva näha tervena elatud eluea pikendamise nimel.

Majanduslikult hea toimetulek on Eestis alles vähetuntud olukord. Ettekujutus, et terved noorusaastad kestavad lõputult, on sügavalt juurdunud, sest edukalt pensioniea ületanud ja elu nautivad isad ja vanaisad figureerivad endiselt ainult välismaistes reklaamides.

Eestis on nad selleks ajaks, kui nad saaksid oma poegadele õpetada elu tegelikku väärtust ja hea tervisega elatud elu eeliseid, surnud. Miks ma räägin siinkohal ainult meestest? Sest meeste tervisekäitumine on naiste omast palju halvem – endiselt külastab naine arsti rohkem ja tuleb ka varem abi otsima kui eesti mees.

Esimene katse siduda terve olemine mingi reaalse hüvega on haiguslehtede esimese kolme päeva omavastutus. Haige olla on rahaliselt kahjulik, selgub! Aga rahalise kahju hindamisest tervise tegeliku väärtustamiseni on veel pikk maa. Kõik räägivad vaid sellest, et haigena tööle minnes tekivad probleemid. Kas mõnele meenub ka, et äkki raviks end hoopis kodus terveks? Või mis veel parem – prooviks elada ilma haigusteta?

Oma tervise seadmine tähtsale kohale on mõistagi laiem teema kui ainult meditsiini probleem. Sotsiaalmajanduslik olukord on sageli ja enamasti määravam. Kui inimene oma elu ei hinda, siis ei mõista ta ka, miks peaks vähendama riskantset käitumist.

Miks peaks vähem alkoholi tarbima, kainelt autorooli istuma, suitsetamise lõpetama, tervisesporti tegema, oma kaalu langetama? Jätaksin siinkohal tervise ja jõukuse ning tervise ja hariduse seosed analüüsimata, see on teiste spetsialistide teema.

Miks inimene hoolimata ulatuslikest tervisekampaaniatest ignoreerib arstide soovitusi ja jätkab ennasthävitavat käitumist? Kas autot juhtides roolist lahti laskmine on tark tegu? Ei, sest see lõpeb kindlasti kellegi surmaga!

Aga miks oma elu ja tervist juhtides vabatahtlikult roolist lahti lastakse? Kes saaks muuta seda, et pea igal nädalal kuuleme täies tööjõus olevate eesti meeste surmadest liikluses, tenniseväljakul, kõrtsikaklustes ja tööpostil?

Ka kõige paremad haigemajad, kõige kallima varustusega kiirabiautod ega uhkemad vidinad operatsioonisaalides ei suuda muuta inimese mõtteviisi. Hoolimata Eesti eduloost Euroopas, ei ole eesti mees teisest puust. Kui ta ise ennast hävitab, siis ta ka hävineb.

Parema tervise nimel tuleb igaühel ise ja iga päev panus anda, samasuguse pühendumusega ja samamoodi õppides nagu oma professionaalses tööelus.

Õppides vastutama, õppides iseendaga tööd tegema, õppides kuulama arstide soovitusi. Sest arstide üle kümne aasta kestnud õpe ülikoolis ja edasine elukestev õppimine võimaldab ainult neil ja ei kellelgi muul professionaalselt inimest suunata õigetele otsustele oma tervise osas. Perearst on patsiendi tervisementor, aga soovituste täitmine ja otsuste tegemine on patsiendi enda vastutada.

Tark otsus äris viib ettevõtte hinna üles. Tark otsus oma tervist hoida väärtustab aga inimest ennast.