Leedu president näeb tunneli lõpus juba valgust

Leedu president Dalia Grybauskaite tunnistab, et Eestis on olukord parem kui Leedus. Foto: Liis Treimann

Kriisitunneli lõpust paistab juba valgus ja probleemid saavad minna hullemaks ainult siis, kui me ise praegu oma vastutustunde kaotame, leidis intervjuus Postimehele eile Tallinna külastanud Leedu president Dalia Grybauskaite.

Te loobusite soliidsest kohast Brüsselis, et saada oma kodumaa riigipeaks. Praegusel ajal tundub Brüssel märksa turvalisema sadamana kui meie piirkond. Kas olete otsust loobuda eurovoliniku postist ja hakata presidendiks ka kahetsenud?

Teil on õigus. Brüsselis on praegu palju meeldivam töötada, selle eest saab paremat palka ja see on turvalisem. Aga just seetõttu ma otsustasin naasta kodumaale. Minu riik on raskustes, mitte ainult majanduslikes, vaid ka poliitilistes. Ja see riik vajab palju reforme ja ka palju ohvreid. Vaja läheb uuendusi, suuremat vastutustunnet ja rohkem rahvale aruandmist.

Ja just seetõttu otsustasin, et teiseks ametiajaks Brüsselisse jääda – ja seda valitsus mulle põhimõtteliselt lubas – oleks liiga hea. Minu kohusetunne oma riigi suhtes ütles mulle, et on aeg tulla tagasi.

Te valisite vabatahtlikult palgakärped.

Jah. Minu [presidendi]palk on kolm korda madalam kui voliniku oma ja lisaks maksan ma sellestki 50 protsenti tagasi riigikassasse. Sest ma tahan, et poliitikud ja rahvas näeksid: kui me tahame, et rahvas kärbiks oma kulutusi ja palku, peavad poliitilised liidrid ise sellises säästmises eeskuju näitama.

Milline hetk on teile presidendina kõige raskem olnud?

Ma ei ütleks, et oleks erilisi raskusi olnud. Iga päev on erinev. Iga päev tuleb olla loov. Iga päev tuleb leida palju erinevaid lahendusi. Suurim vastutuskoorem on rahva usaldus ja lootus. See on tõenäoliselt kõige suurem väljakutse. Ma ei ütleks, et raskus, vaid väljakutse.

Küsimus teile kui majandusteadlasele: kas meie majandused on nüüd põhja ära jõudnud või jätkub veel langemisruumi?

Minu arvates on rohkematele probleemidele ruumi ainult siis, kui me kaotame oma vastutustunde ja vastutustundliku käitumise.

Ma tunnustan väga teie valitsuse käitumist. Minu arvates on teie valitsus piisavalt tugev, et langetada teie riigile vajalikke vastustundlikke fiskaalseid ja poliitilisi otsuseid. Nad olid ka enne piisavalt vastutustundlikud ja on ka nüüd. Meile on nad paljudes asjades väga hea eeskuju.

Ma ootan, et minu kodumaa on vähemalt kõige hullemate asjadeni juba jõudnud. Loomulikult meie eelarvetulude osas lükkuvad paremad ajad mõnevõrra edasi, kuid järgmine aasta tuleb stabiliseeriv.

Valitsuse võlakirjade hiljutine väljastamine näitab, et rahvusvahelised turud juba tunnustavad meie pingutusi oma majanduste stabiliseerimiseks, ning nad suudavad vahet teha sellel, et me oleme erinevad, kuid suutelised oma majandust tasakaalustama.

Intressid, millega Leedu eile laenu sai – 6,75 protsenti – näitavad suurepärast edu. Usaldust ning tulevikuväljavaateid ja valgust tunneli lõpus. Aga meie rahva ja eelarve jaoks jõuab see hea sõnum kohale tõenäoliselt alles 2010. aasta teiseks pooleks. Kuid kõige hullemad, ebaselgemad ja ebastabiilsemad ajad on siiski läbi. Me teame, et jätkuvalt on raske, kuid kõige hullemad ajad on möödas.

Enne presidendivalimisi Leedus toimunu meediakajastust jälgides jäi mulle mulje, et rahvas valis teid presidendiks juba enne seda, kui andsite nõusoleku kandideerida. See meenutab natuke seda, kuidas Barack Obama USAs võimule tuli, ning tema kohta olen kuulnud ütlemist, et isegi kui ta oleks Jeesuse ja Supermani segu, ei suudaks ta kõiki talle pandud ootusi täita. Mida te endast arvate?

Teil on täiesti õigus. Üks inimene on palju ja samas ka mitte palju. Indiviid ja isiksus loevad just ajalooliselt rasketel aegadel. Kuid, loomulikult, ükskõik kui hea see isik ka poleks, ilma toetuse, usalduse ja rahva pingutuseta ei saa ta palju teha.

Isiksus peab liitma, veenma ja juhtima. Mina loodan, et rahvas mitte ainult ei toeta mind, vaid tuleb minuga kaasa ning nad suudavad ka oma saatuse iseenese kätesse võtta. Koos minuga.

Ma olen leedulane. Ma olen sündinud ja kasvanud ja n-ö oma rahva ja oma süsteemi toode. Kogu mu riik on minusse investeerinud. Rahvas, naabrid, perekonnad, kool. Ning minu kohustus on selle eest tasuda. Kõige eest, mida ma olen saanud. Mistõttu ma olen tagasi.

Leedu on märksa presidentaalsem riik kui Eesti. Mis tähendab, et te saate riigiasjadesse rohkem sekkuda. Millistesse asjadesse te arvate, et võite sekkuda, ning millistes olukordades on teie arvates parem vaadata pealt ja mitte vahele astuda?

Nii rasketel aegadel sõltub see isiklikust motivatsioonist, sellest, miks ma siin olen. Ma ei tulnud mitte seetõttu, et ma tahtsin. Ma ei tulnud isegi mitte seetõttu, et ma oleksin sellest unistanud. Mulle oli presidendi koht pisut eluplaanidest väljas, sest ma kujutasin seda rolli ette rohkem esindusfunktsioonina.

Aga teil on õigus, Leedu puhul on see pigem segu esindus- ja täidesaatvast funktsioonist. De iure on palju õigusi ning de facto veel palju rohkem, kui sind toetab rahvas.

Ja korda saab saata palju, kui sa tead, mida teha, ning oled valmis riskima. Kui sa ei tulnud raha ega reitingute pärast. Ja see on risk, mida ma olen valmis võtma. Ma tean, et nii pikalt ei saa kõrget poolehoidu omada. Ajad on rasked ning tõenäoliselt ma pean minema ebapopulaarsetele otsustele ja toetama valitsuse ebapopulaarseid otsuseid, kui see on vajalik.

Aga kuidas peaks käituma rahvas? Ka leedulased on tänavu tänavatele meelt avaldama tulnud.

Olukord on keeruline, sest valitsuse ja parlamendi toetusreitingud on väga madalad. Peaaegu kogu usaldus on pandud presidendile. Ja see pole väga hea, sest rasketel aegadel on riigiinstitutsioonide usaldamine äärmiselt tähtis. Teie riigis on olukord palju parem.

Jah, meeleavaldamine ja enda väljendamine on inimeste põhiseaduslik õigus. Kuid rasketel aegadel peavad poliitikud asju selgitama ning rahvas peab ka mõistma, et küsimus pole mitte ainult õigustes, vaid ka oma osa võtmises vastutuses riigi tuleviku eest.

Me võime minna tänavarahutustele, me võime peksta aknaid sisse. Aga mis saab homme? Me läheme ise oma taskutest neid aknaid parandama. Me peame inimestele selgitama ja neid veenma selles, et neis probleemides oleme kõik koos. See pole mitte halb ühele inimesele ja hea tema naabrile. Jah, loomulikult inimesed lähevad ja avaldavad meelt. Kuid tänavarahutused – need on vastuvõetamatud.

Mis olid põhilised teemad, mida te Eestis arutasite?

Meie edaspidist koostööd. Oma välispoliitikas tahan keskenduda 5 + 3 ehk Põhja- ja Baltimaade koostöö kvaliteedile ja tulemuslikkusele. Sest ELis, teistes rahvusvahelistes organisatsioonides ja Läänemere piirkonnas on mulle selge, et selles raamistikus saame saavutada enamat. Sama ütleb ka minu kogemus Brüsselist.

Me rääkisime koostööst, energiajulgeolekupoliitikast, [ühise] elektrituru loomisest, millega me pole sisuliselt 20 aastat hakkama saanud ja alles tuleval aastal looma hakkame, teie riik ja minu oma. Oma seisukohtadest Gruusia ja Ukraina olukorra suhtes. Paljudes küsimustes võrdlesime oma seisukohti teie presidendiga ja selgitasime välja, et meie eesmärgid ja arusaamised on väga paljudes küsimustes väga kattuvad.

Ma olen väga rahul sellega, et meie peaministrid teevad lähedaselt koostööd, et meie valitsuskabinetid teevad lähedaselt koostööd ning kooskõlastavad oma samme, sealhulgas praegu ka fiskaalpoliitikas. Loomulikult rääkisime ka Läti praegusest olukorrast. Me jõudsime väga selge teineteisemõistmiseni Läti poliitilise ja moraalse toetamise osas.