Neeme Korv: näe, poliitik, jumalime!

Foto: .

Üks tont pidada käima ringi mööda Eestimaad. Valimistetont. Olles kehastunud poliitikuks, kes siin-seal uksele koputavat.

Iseenesest on säherdune vahetu suhtlus tegelikult vägagi tervitatav. Mõnelgi täitsa normaalsel mehel või naisel, kes Toompea mäele roninud, on (vaevalt et kõrgusekartusest) pea ringi käima hakanud. Ja side tegeliku eluga üsnagi katkenud.

Olgem ausad, pensionäride teeõhtu või õhupallidega perepäev läheb küll valijatega kohtumisena kirja ja tõenäoliselt täidab ka eesmärgi, kui pidada silmas järgmisi valimisi, ent infokillud, mida sealt koguda õnnestub, võivad osutuda ühekülgseks.

Need on ikka pigem mugavat laadi kohtumised, kus oma nimega pastakaid jagada.

Tööalane suhtlus välja arvatud, pole minu juurde peale igava valimisreklaami postkastis keegi ega miski tulnud. Ilmselt igaühe juurde ei jõuta, aga võib-olla on ka mõned hääled tähtsamad kui teised. Kuigi just nende valimiste eel olen enda meelest tõhusamalt kui varem sõelunud valimislubadusi ja -programme meie vallas. Viimsis.

Kahjuks on ilujuttu konkreetsusest rohkem ja ma ei ole leidnud vastuseid mitmele olulisele küsimusele. Näiteks: kõik räägivad peredest ja lasteaiakohtadest, aga keegi ei julge välja pakkuda lahendust valla suurima lasteaia osas, mida tuleb ilmselt aegade lõpuni kõva raha eest eraomanikult rentida.

Nojah, endise hoolekogu liikmena ma seda siis küsiksingi, kui keegi huvi tunneks. Ja mõnda muud ka veel. Keset Haabneemet kõrguvate varemete saatusest, ja prügikastidest, ja kergliiklusteedest, laenudega toime tulekust. Ma ka hoolin ja armastan, pean lugu, muretsen vanemate, enda- ja ristilaste pärast. Aga praegu jääb lubadusi lugedes ikkagi õõnes tunne, et põhieesmärk on saada rahapoti manu ja eks me siis pärast vaata.

Kindlatest plaanidest ja teemadest vahetu rääkimise julgus on just see miski, mis oluline kohalike valimiste kontekstis. Parlamendiga on mõneti lihtsam. Valid maailmavaadet, mis mõne vaatleja meelest on erakondadel kadunud, ent siinkirjutaja meelest laias laastus siiski olemas.

Poliitikute side valijatega on tähtis ja ehk tähistab lähenevate valimiste eelne ukselt uksele käimine omamoodi uut ajastut meie poliitilises kultuuris – kui suudetaks seda hoida ka valimistevahelisel ajal.

Meedia, eriti internet, muudab rahvaesindajad mingisugusteks kummalisteks vaimudeks. Elav inimene, kel nööbist või habemest kinni krabada saab, on igal juhul usutavam kui ekraanilt nähtu. Siis ehk kaovad ka paljuski alusetud ja õelad rahvajutud, et poliitikuks olemise vältimatud eeldused on ahnus ja rumalus.