Rein Raud: teaduse ausus ja usaldusväärsus

Rein Raud
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TLÜ rektor Rein Raud
TLÜ rektor Rein Raud Foto: Raigo Pajula



Kaasaegse teadusfilosoofia arutlused toetuvad üldiselt kahele põhilisele lähtepunktile. Üks neist on Karl Popperi falsifitseerimisprintsiip, mille kohaselt väidet võib pidada teaduslikuks ainult juhul, kui seda on põhimõtteliselt võimalik ümber lükata. Väidete tõestatavuse printsiip ei olnud Popperi jaoks piisav: sobivates taustsüsteemides võib tõestada ju ka näiteks religioone ja ideoloogiaid, kuid nende endi sisemiste reeglite kohaselt neid ümber lükata võimalik ei ole.

Iga teinegi ideoloogiline maailmapilt suudab endasse ära mahutada kõik väited, mis tema aluseid põhimõtteliselt ei ründa ja lubavad ennast ideoloogia vajaduste kohaselt tõlgendada, sealhulgas ka teaduslikke teooriaid.

Kuid teaduslikke teooriaid ei saa Popperi järgi ideoloogiate külge kinnistada, nii et nende teaduslikkus säiliks, sest ideoloogiline ankur võtab neilt võimaluse olla ümber lükatud, kas kohe praegu või kunagi hiljem, kui me oleme maailma kohta rohkem teada saanud. Seetõttu ei ole näiteks Freudi ja Marxi diskursustele Popperi järgi võimalik ehitada teadust – nad ei luba vaielda oma põhiteesidega, erinevalt näiteks kaasaegsest füüsikast.

Thomas Kuhni teadusrevolutsioonide teooria lähtub (lühidalt ja lihtsustatult kokkuvõetuna) eeldusest, et teadusesisene arutelu põhineb suuresti teadlaste omavahelisel kokkuleppel, milliseid väiteid ei pea iga kord üle tõestama. See väitestik ehk paradigma võimaldab oma piirides uutest andmetest pädevate järelduste tegemist täpselt nii kaua, kui keegi teeb avastuse, mis sunnib paradigmat ennast kahtluse alla seadma.

Avastuste ajastu

Kokkuleppest öeldaksegi lahti, aga ainult nii kauaks, kui uued andmed on erinevate meetoditega läbi analüüsitud ning uus, ka neid seletada suutev paradigma sellest tööst välja kasvanud. Oluline on siinjuures see, et iga paradigma on tinglik ja teatavas mõttes meelevaldne.

Me oleme kokku leppinud, et Päike tiirleb ümber Maa, mitte Maa ümber Päikese, ehkki tegelikult ei seisa kumbki neist paigal, nii et ükskõik kumba neist kõiksuse keskpunktina ette kujutada on põhimõtteliselt vale. Ometi mäletame ajaloost, kuivõrd valuline oli Ptolemaiose paradigma asendumine Koperniku omaga.

Esmapilgul võiks tunduda, et Popperi nägemus absoluutsele tõele kui teadusliku mõistmise piirväärtusele lähenevatest, temani mitte kunagi jõudvatest ja seetõttu ümberlükatavatest lausetest kuulub pigem modernse maailmapildi juurde, Kuhni teadusliku mõistmise kokkuleppelisust toonitav teooria on aga pigem postmodernne. Tegelikult on nad ühendatavad.

Nii nagu võib ümber lükata iga teaduslikku lauset, nii peab saama ümber lükata ka nende lausete moodustamise lähtealused, nende paradigma. 20. sajandil on seda toimunud kõigis teadustes ja mõnes koguni mitu korda.

Kui tihti hakkab seda juhtuma 21. sajandil, võime ainult aimata, aga arvata on, et loodusteaduslike avastuste kiirus ning nende mõju tehnoloogiatele hakkab olema kiirem, kui seda on inimeste kohanemisvõime. Sama kehtib ka sotsiaal- ja humanitaarteaduste kohta: mida kiiremini muutub ühiskond ja mida keerulisemad on temas kulgevad protsessid, seda tõenäolisemad on paradigmamuutused neid analüüsivates teooriates, kusjuures igapäevase elu arusaamad jäävad neist maha.

Enamik meist puutub ju nende teadmistega, mis tema tööd otseselt ei mõjusta, viimast korda kokku koolipingis või ülikoolis, kuid juba kümmekonna aastaga võivad need osutuda lootusetult vananenuks, nagu ka mina oma laste bioloogiaõpikuid sirvides rõõmuga täheldan. Tore on teadvustada, et elame suurte avastuste ajastul.

Kuid pehmetele teadustele heidetakse loomu poolest sarnaseid paradigmamuutusi ette kui ideoloogilist hüplikkust. Vahel küsitakse koguni absoluutse tõe järele, mida ei ajaloolased, sotsioloogid ega kirjandusteadlased ju tegelikult ei saa ega tohigi esitada. Küsimus teaduse usaldusväärsusest peitub hoopiski mujal. On selge, et igal inimesel on paratamatult oma maailmavaade ja veendumused.

Tuntud täppisteadlastest on nii mõnigi olnud religioosne, kuid see ei ole takistanud neid tegemast avastusi, mis tavapärase usklikkusega vastuollu lähevad, ehkki võivad sügavamal, filosoofilisel tasemel hoopis kinnitada religioosse inimese nägemust kõiksuse harmooniast.

Probleem tekiks siis, kui mõni füüsik hakkaks võltsima oma katse tulemusi või matemaatik salgaks maha jumalakartmatud arvutused, ükskõik kas tahtmatusest oma isiklikku maailma harjunud radadelt maha paisata või hirmust võimude ees, kellele hulkade usku eitavad avastused on ebasoovitavad. Tõsiseltvõetav teadlane selleks võimeline ei ole.

Sama võime eeldada ajaloolastelt, sotsioloogidelt, politoloogidelt ja majandusanalüütikutelt. Kui keegi neist salgab oma avastused maha, kuna need on vastuolus tema isikliku maailmavaatega, siis on tegemist ebausaldusväärse inimesega. Hullemini tuleks öelda teadlase kohta, kes esitab väiteid, millesse ise ei usu, kuid millele oletab võimude heakskiitu.

Vaba maa või mitte?

Professor Berg ja akadeemik Aaviksoo on teaduse usaldusväärsuse järele pärides tõstatanud meie ühiskonna jaoks väga olulise teema. Eriti pehmetes teadustes varitseb range ideoloogilise kontrolli all kujunenud inimesi tõepoolest oht kippuda oma paradigmasid idealiseerima, kuna need pakuvad turvalist võimalust produtseerida üha uusi ja uusi käsitöölikke uurimusi, mis kõigile meeldivad ega kõiguta kellegi ilmanägemise alustalasid.

Aga meil ei ole vaja, et sovetliku ideoloogilise paradigma asemele astuks teine, samavõrd ideoloogiline, isegi kui selle ideoloogia on justkui meie oma. Kui sotsiaalteadlasele heidetakse ette, et tema küsitluse tulemused ei ole piisavalt isamaalised, või ajaloolasele, et tema avastatud dokument on vastuolus ametliku nägemusega, siis me ei ela vabal maal.

Kui seda tehakse vihjega, et need õpetlased ei ole usaldatavad, st on midagi maha salanud või juurde mõelnud, et saada kellelegi meelepärast tulemust, siis need süüdistused on juba nii rängad, et neid ei tohiks ilma kaalukate tõenditeta üldse õhku paisata. On loomulik, et uued ja paradigmasid kõigutavad väited meie ühiskonna mineviku, oleviku ja tuleviku kohta meile kõigile alati ei meeldi.

Ometi võime eeldada, et need väited on Popperi mõistes ümberlükatavad. Kõik, kellel on käepärast piisavaid argumente, võivad seda alati üritada – veel enam, mitte ainult ei või, vaid peavadki. See on normaalne akadeemiline praktika ja akadeemiliste reeglite järgi tulebki toimida.

Kui meie uurimuste sisu hakkavad määrama ajakirjanduslik huviväärsus või kokkusobivus tõe ametliku versiooniga, on olukord tõepoolest problemaatiline. Sest teadusega pole siis enam tegemist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles