Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2249705t1he107.jpg)
Küsitluste järgi eelistab enamik tarbijaid Eesti toitu. Aga millist toodet üldse saab veel eestimaiseks pidada? Tõelisi eestimaiseid tootjaid on väga vähe ja need, kes on, peavad omal jõul konkureerima siinsete välismaise omandusega ettevõtetega.
Riik korraldab küll Eesti toidu kampaaniaid, et propageerida kodumaiste toiduainete söömist, aga tegelikult ei toeta riik kohalikku toiduainetööstust, kes seda Eesti toitu valmistab.
Eesti majandussüsteem peaks olema suletum. Vältimaks praegust olukorda, kus eksport jätab koduturu puudusesse, peaksime kehtestama eksporditollid, mis piiravad välismaale müüdavate kaupade kogust. Viimase aastakümne suurim hinnatõus tuleneb sellest, et piimatootjad müüvad piima- ja koorepulbri Aasiasse ja mujale.
Statistikaameti hinnangul on piim ja piimatooted viimase aasta jooksul kallinenud rekordiliselt 23,6%. Sellest enam on kallinenud ainult jahu 45,6%. Piimapulbri eksportimine on tunduvalt kasumlikum kui piimatoodete tootmine.
Väike toodangumaht
Paljud tootjad vaimustuvad liialt maailma piimakokkuostuhinna tõusust, nähes selles eeskätt suurt ja kiiret kasumit. Olukorda võib selles osas võrrelda kinnisvaraturul läbielatuga. Tulevikule ja koduturu vajaduste rahuldamisele mõtlevad vähesed.
On suhteliselt reaalne, et me koolilapsed joovad varsti Soomest või mujalt pärit piima. Kohalikku piima lihtsalt ei ole kelleltki osta või tuleb selle eest maksta hingehinda, nagu me juba praegugi teeme. Rootslased on samas seisus näiteks kanamunade ostmisel Rootsis müüakse Soome kanamune odavamalt kui kohalikke.
Majanduslikult võttes võib ju tõesti importida odavamaid tooteid. Ent alati ei saa välismaalt sisse osta seda, mida eesti inimene juua-süüa tahab. Kui tõesti peaksimegi ostma näiteks Soomest piima, saaksime meie jaoks lahjat 1,5%-list või rammusamat 3,5%-list, mitte harjumuspärast 2,5%-list.
Kui alles võitlesime õiguse eest juua oma keskmise rasvasusega piima, siis miks me kohalikud tootjad seda ei tooda, vaid teevad tooraine piimapulbriks ning müüvad rentaablimalt Aasia ja muudele kaugetele ning võõrastele turgudele?
Mõne tootja unistustest ja soovmõtlemisest hoolimata ei ole ega saa Eesti kunagi arvestatavaks toiduainete eksportijaks. Igas riigis on oma armastatud brändid, millega turule siseneval uuel tootjal on väga raske konkureerida. Isegi kui meie brändid ja tooted on konkurentsivõimelised, on meie toodetavad kogused maailma mastaabis täiesti olematud.
Kogu Eesti piimatööstus ei suuda varustada kas või üht Euroopa kaubandusketti. Kui meil on pakkuda 20 tonni juustu, siis välismaine ostja tahab vähemalt kümme korda rohkem. Alla selle ei ole juttugi.
Kahjuks ei ole kohaliku toodangu müügist just vaimustuses ka siinsed kaupluseketid. Tugevamaks siseturu kaitseks peaks see olema suletum et kohalikud tooted ei peaks kaupluse letipinna pärast võitlema suurte välismaa kontsernide toodetega ning kohalikud tootjad konkureerima välismaiste firmadega ebavõrdsetes majandustingimustes.
Oleme juba näinud välismaa ettevõtete taktikat siinne ettevõte on majanduslikult miinuses, aasta lõpus saab aga emafirmalt rahasüsti ja jätkab tegutsemist. Kohaliku päritoluga ettevõtetel aga ei kustuta jõuluvana aasta jooksul kogunenud kahjuminumbreid.
Kaitseme koduturgu!
Kodumaine põllumajandus on sotsiaalne tegevus, mis tihendab asustust maapiirkondades ja tagab paljudele inimestele töökoha. Riigil on kindlasti mõttekam ja odavam toetada põllumajandust kui pärast tegeleda tagajärgedega, makstes inimestele sotsiaaltoetusi.
Praegu on maapiirkonna ettevõtetel väga raske endale töötajaid leida. Isegi kui inimene tuleks tööle, ei leia ta töökoha lähedal sobivat kohta, kus elada. Kas eraettevõte ka see, mis tegeleb toiduainete tootmisega peab hakkama tegelema ka kinnisvaraarendusega ning ehitama töötajatele maja?
Kvaliteetseid vabu elamispindu on maal vähe ja kui on, siis järelikult keegi kolib maalt ära. Töökohtade tekitamisel ei tule inimesi maale juurde, need vaid vahetuvad.
Kui riik soovib, et eestlased saaksid süüa paarisaja kilomeetri raadiuses kasvanud toiduainetest valmistatud toitu, peab riik kohalikku toidutööstust toetama. Koduturgu tuleb kaitsta ning arendada regionaalpoliitikat, mille kaudu luua maal asuvatele tootmistele soodsamad tingimused tegutsemiseks.