Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2249703t1h7d31.jpg)
«Mürgita, mürgita Esimese tormiga lähed üksinda põhja!» hüüdis omaaegses kultusfilmis «Arabella, mereröövli tütar» Tõnu Kargu kehastatud Meremõrtsukas Adalberdi-nimelisele kokale, kes kapteniks pürginud Halleluujale kihvtist moosi söötis ja kogu meeskonna toidu ähvardas mürgiga solkida.
Aga miljonid Adalberdid kihvtitavad meie toidulauda tänapäeval üha julgemini ja vabamalt ning piiri ei paista veel kusagilt.
Ehmatamapanev tõde on see, et käsikäes keskkonna reostumise ja teaduse revolutsiooniga, muutub ka igapäevane toit. Eriti suured muutused Eestis on toimunud viimase kümnendiga, söök on muutunud mürgisemaks.
Agrokeemiatööstuse turustussurve all Eesti põllumehed mürgitavad oma põlde neli korda rohkem, võrreldes kümne aasta taguse ajaga, räägib statistika. Varsti polevat enam vahet, kas osta kodu- või välismaist aedvilja.
Lugesin hiljuti maaülikooli professori Ülo Niinemetsa hoiatust surmavate transrasvade massilise kasutamise kohta: «Eestis on viimasel ajal odav tahkestatud taimne rasv või sisuliselt kõigist toiduainetest välja tõrjunud. Niinimetatud «kvaliteetne» Eesti toode jäätis, tavaline valge sai, isegi osaliselt täisteraleib (näiteks Leiburi oma) sisaldab suurel hulgal margariini. Eesti maiustused küpsised, kohukesed, okolaad ujuvad margariinist. Müügile on tulnud uus margariini baasil juustu surrogaat. See müüb, sest on «taimne» ja odav,» loetles professor.
Transrasvade ja mürkide kasutamine muudab toiduainete tootmise odavamaks kasvavad tootjate kasumid. Jah, sellest, et ahnus on täitmatu, on hakatud vaikselt vist kõikjal aru saama.
GMOd söövad kõik
Kuid meil, tarbijatel, on õigus puhtale ja tervislikule toidule. Meil on õigus teada, mida me sööme. Toit ei tohi kujutada endast ohtu, isegi mitte sel juhul, kui pahaaimamatu ostja teeb valiku hinnasäästu alusel.
Kuidas üldse valida, kui ohutuse kohta pole teavet? Paljuräägitud GMO-toidu ehk muudetud pärilikkusega organismide üle meie toidus pole peaaegu mingisugust järelevalvet. Me ei tea enamikul juhtudel, kas meie toit on geneetiliselt muutmata või muudetud.
Kindel on vaid, et Eesti käitlejad on oma toodetes kasutanud ja tõenäoliselt kasutavad ka praegu sellist soja ja maisi, mida loodus ise teha ei saa. Näiteks on GM-sojaubadest valmistatud Eestis müüdavad Euroshopperi, Luccia, Oilio, Omili, Säästu, EURO ja Toiduõli taimeõlid. Samas ei tea ega oska enamik GMO-skeptilisi ostjaid õlipudelit koju viies selle peale tullagi.
Teadmatus tapab
Me ei tea kunagi, kui palju ja milliseid surmavate pestitsiidide jääke on viinamarjades, mandariinides või kaalikas, mida supermarketist koju kärutame ja senise korraldusega leppides ei saa seda ka kunagi teada. Kuna Eestis on toidukontroll ja sellele suunatud tähelepanu võrreldes näiteks Ameerika Ühendriikidega eri põhjustel alles lapsekingades, ei jõua info värvilistesse pakenditesse peidetud monstrumtoidu kohta tarbijani ka kohtulugude või hoiatava statistika kaudu.
Kui geneetiliselt enimmuudetud taimeks on soja ja enimmuundatud loom on hiir, siis tänapäeva tarbimisühiskonnas on kõige enam manipuleeritud organismiks inimene. Toiduainete testimise mahtu ja märgistamist tuleb täielikult muuta ja sellega peab algust tegema kohe.
Pole kahtlust, et mürgitatud rämpstoidul on inimese tervise halvenemisel ja eluea vähenemisel sama suur roll kui alkoholi kuritarvitamisel, vähesel liikumisel, suitsetamisel ja stressil. Kuid viinapudelile on mürgihulk peale trükitud, nõnda ka suitsupakile. Igaüks teab, et vähene liikumine võib lõppeda infarktiga.
Aga seda, millist keemiat või dr Frankensteini põllumajanduslikke saavutusi peidavad endas letilt haaratud tomatid või kui suur on antibiootikumide sisaldus lihatoodetes, saavad praegu teada vaid kodu laboriks sisustanud tarbijad. Pähklivõi, liha, kana, keeksikesed ja suhkrujoogid, varsti võib neile kõigile virutada piraadilaeva pitseri ristatud säärekontidega surnupealuu.
Ma ei ela selleks, et süüa, kuid ma ei söö selleks, et surra või haigeks jääda! Kui riik ei suuda tagada mürgivaba toitu, peab legitimeeritud hävitustöö üle kehtestama sotsiaalse kontrolli. Selleks tuleb nõuda süstemaatilise kihvitamise lõpetamiseks selget teavet toidu kohta ja toimivat laboratoorset järelevalvet.
Vabadus tähendab tarbijate õigust infole: inimestel peab olema võimalik veenduda, mida nad endale sõna otseses mõttes sisse söövad. Üleilmastunud korporatsioonide vabamajandus vähendab aga toidukvaliteedi kontrollivõimalust, ausalt öeldes pole meil enam õrna aimugi, kuskohast meie toit tuleb.
Toetame oma mahetoitu!
Professor Niinemets soovitas: «Me võime oodata, et valitsus ja Euroopa Liit teevad midagi. Seni on aga meil tarbijatena võim anda tootjaile signaal, et me ei soovi rikutud toitu. Isegi kui praegu on erakordselt head ajad maailmaturul ja igal pool ostetakse enam kui toodetakse, pole meie püha kohus kinni maksta ülikasumeid rämpstoidu eest.»
Mina ei soovita enam jumalat tänada selle müstilise toidu eest, mille koostist on sageli võimatu kindlaks teha. Me vajame rohkem kohalikku mahetoitu. Selleks peaks üle parda heitma friedmanliku vabamajandussüsteemi ja ergutada kohalikke tootjaid. Ühtlasi tuleb jälgida, et kohalikud tootjad saaksid oma toiduaineid müües õiglast hinda (fair trade).
Eesti on nii väike riik, et siin tasukski keskenduda ainult mahetoidu tootmisele, tehes seda just nimelt fair tradei ehk ausa kaubanduse põhimõtteid järgides. Peale selle on Eestis piisavalt põllumaad, et siin kasvatatud toiduga ära toita kohalik elanikkond. Miks peab siis välismaalt mürki sisse ostma ja selle eest võõrkapitali nuumama? Me vajame paremat süsteemi oma toidu kontrollimiseks. Selleks tasub järelejätmatult nõuda õigust teada, mida me sööme. Õigust puhtale, mürgita toidule.