Raivo Suni: reitingufetišisti unelm - kõik saated on esikohal

Raivo Suni Foto: Postimees.ee

Kui vaadata meediakajastust, siis 2007. aasta sügis läheb päris kindlasti ETV ajalukku. Ei mäleta aega, mil ajakirjandus oleks sedavõrd põhjalikult kajastanud rahvustelevisiooni vaadatavust. Lisaks iganädalastele esikümnetele on Eesti Ekspress võtnud ette saadete esisaja. Ajakiri Nädal koostab oma edetabeleid, Eesti Päevaleht otsib menusaadete eduvalemeid (vt 16. nov EPL) ja Postimehes ilmub igal nädalal vähemalt üks südant valutav kirjutis Eesti Televisiooni vaatajaarvu kohta.

Kui ETV vaadatavuse üle ei valutaks südant vaid käputäis samu inimesi, siis võiks ju arvata, et tegemist on tõsise üldrahvusliku murelapsega. Kas on? 2005. aasta lõpus küsitlesime 1050 eestlast ja vaid 28% neist nõustus väitega, et ETV peab olema kõige suurema vaatajaskonnaga telekanal Eestis.

Igasugune mõttevahetus rahvusringhäälingu tegemiste üle on teretulnud. Samas juhiksin tähelepanu paarile murelikuks tegevale alltekstile, mis on arvamuste vahetuses kõlama jäänud.

Nii mõnegi seisukoha taga kumab reitingufetiši vari, mis tolereerib vaid kõige suurema vaatajaskonnaga saateid. Esikümme,

-kakskümmend või -sada on see mõõdupuu, mis määrab saate väärtuse. Kui sind ei ole edetabelis, siis sind ei ole olemas. Ideaalide tipp võiks mõne arvates olla see, kui kõigi saadete ette saaks kirjutada number ühe ja asetada need edetabeli esimesele reale.

Arvud pimestavad

Edetabelitele iseenesest ei saa midagi ette heita. See on paratamatu osa Eestile omasest konkurentsiühiskonnast, kus käib pidev võistlus nähtamatute auhindade nimel ja kus igaüks võrdleb end oma naabri, töökaaslase, miks mitte iseendaga. Teletööstuses õhutab konkurentsi kokkuleppeline näitaja – reiting –, millest ilmselt suuremal osal ühiskonnast on vaid hägune ettekujutus.

Kõige lihtsamalt öeldes peegeldab reiting tõenäolist kuulajate ja vaatajate arvu. Termini võtsid esimesena kasutusele USA raadiojaamad 1920ndate lõpus – neil oli vaja kuulajaarvu, mida müüa edasi reklaamiandjatele. Reiting (ja selle õed-vennad reach, share) on siiani jäänud peamiseks kommertstelevisiooni ja -raadio tegevuse mõõdupuuks. Mida suurem reiting, seda suurem reklaamikopikas. Õigustus on vaid suure reitinguga saadetel.

On mõneti kahju, et reitingufetišistid on vallutanud Eesti meediaruumi ja suruvad vägisi peale suhtumist, justkui vaatajaarv peegeldakski lõplikku tõde. Selles sõnavahus on mõttetu midagi rääkida ühe või teise saate sotsiaalsest ja kultuurilisest tähendusest.

Mis veel kurvem, reitingufetišistid väljendavad oma hoiakutes küündimatut ja sallimatut suhtumist paljude selliste saadete ja vaatajaarvu suhtes, mis ei kajastu edetabelites.

Võtame näiteks «Revidendid», mis on olnud tänavu suurimaks peksupoisiks ja mille kohta julgemad arvajad ütlevad, et seda saadet keegi ei vaata. Tõepoolest, «Revidentidel» ei ole asja vaadatavuse edetabeli tippu, aga ometi jälgib seda iga päev keskmiselt 40 000 inimest. Umbes niisama palju inimesi elab Pärnus.

Alavääristades nende inimeste valikut, väljendavad reitingufetišistid tõrjuvat hoiakut alternatiivsete valikuvõimaluste vastu.

Kuu aega tagasi kirjutas Ilmar Raag Postimehe arvamusküljel loo «Probleem juhtkirjade ja meediateooriaga» (PM 11.10). Muu hulgas kirjutas Raag: «Rahvusringhäälingu peamine probleem on selles, et nad on lasknud ennast tõmmata erameedia diskursuse tasandile ega korralda piisava regulaarsuse ja ühesuguse metodoloogiaga kvalitatiivseid uuringuid.»

Vaatajaarvuga manipuleerimine on tõepoolest osa erameedia diskursusest. Ma ei nõustu aga sellega, et rahvusringhääling on lasknud end tõmmata samale tasandile.

Tähtis iga vaataja

Reiting selle kommertstähenduses ei ole rahvusringhäälingule oluline. Meil pole vajadust lipitseda reklaamimüüjate ees ja tuua nende altarile menukaid ja veel menukamaid saateprojekte. Aga – ka rahvusringhääling peab pakkuma programmi, mis jõuab võimalikult suure osa vaatajas- ja kuulajaskonna südamesse. See programm peaks olema mitmekesine, kultuuriliselt ja sotsiaalselt tähendusrikas, rahvast ja ühiskonda liitev. Edasine on valikute ja tasakaalu küsimus.

Arvan, et hea on selline programm, kust iga Eesti inimene leiab nädalas vähemalt ühe saate, mille vaatamata jätmisel tunneks ta end mingis mõttes vaesemana. Samuti peaks nädalas olema vähemalt üks selline saade, millele elab korraga kaasa suurem osa ühiskonnast. Kas ja millised saated neid ootusi täidavad – ehk võiks see olla vaatajaarvu kõrval avalikuks aruteluteemaks?

Sidet rahvaga hindab rahvusringhääling uuringute kaudu. «Reitingute tellimine», millest Raag soovitab hoiduda, on meie jaoks üks võimalus saada tagasisidet tehtule. Ilmselt teadmatusest murrab Raag lahtisest uksest sisse, kui nõuab rahvusringhäälingult lisauuringuid.

Kolmandat aastat järjest uurime rahva ootusi ning hinnanguid ETV-le ja Eesti Raadiole. Lisaks taastame järk-järgult sisuanalüüside traditsiooni ning innustame Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi tudengeid uurima rohkem televisiooni ja raadioga seonduvat. Tunnistan, tulemusi võiks avalikustada senisest julgemalt.