Jaak Aaviksoo: teadmiste ja teadlaste usaldusväärsus

Kaitseminister Jaak Aaviksoo Foto: Mihkel Maripuu

Professor Eiki Berg esines hiljuti Postimehes arvamusavaldusega: poliitikud eiravad (sotsiaal)teadlaste soovitusi ja on asunud ostma endale sobivaid teadmisi. Artikli ajendiks olevat «ühe IRL juhtpoliitiku» kurtmine teadlaskonna maine pärast ja lõpetuseks etteheide IRLile, kes asuvat ostma «valitsejatele sobilikke teadmisi». See veidi kaldus arutelu hea teaduse ja halva võimu suhetest kutsub arvamust avaldama.

Esmalt Bergi tõstatatust. Teaduse korruptiivsus – just selles võtmes tulekski probleemi käsitleda – on ohtlik ja sellele tähelepanu juhtimine asjakohane. Teadlaste käes on teadmiste võim ja nagu iga võim, ahvatleb see kuritarvitustele. Partneritel, olgu selleks siis poliitikud, ettevõtjad või ka näiteks astroloogid, on huvid, mida teadlased oma autoriteediga saaksid rahuldada. Sealt ka korruptsioonioht – oht ohverdada teaduslik tõde omakasule.

Professor Berg näeb seda mitte enam ohu, vaid Eesti teaduse (tema käsitluses küll üksnes poliitika) reaalse probleemina. Tundes teadust ja teaduse korraldust üsna hästi, julgen kinnitada, et tema hirmul on liiga suured silmad.

Meie sõltumatute ekspertkomisjonide otsustel põhinev teaduse rahastamise skeem on üsna hea rohi (poliitilise) korruptsiooni vastu, ja marginaalse osakaaluga nn otsetellimused ministeeriumidelt on enamasti piisavalt läbipaistvad kui mitte korruptsiooni täielikuks vältimiseks, siis vähemasti võimaldamaks teadusavalikkuse järelevalvet.

Ootangi professor Bergilt just konkreetseid osundusi võimalikele kuritarvitustele. Sellest oleks kindlasti kasu ja mina olen nii poliitiku kui ka teadlasena kõhklemata valmis selle nähtusega võitlema.

Minu mure on aga veidi mujal – see puudutab teaduse/teadlaste mainet Eesti ühiskonnas. Väidan, et teaduse ja teadlaskonna maine pole Eestis niisugune nagu tänapäevasele riigile kohane ja vajalik.

Loomulikult on maine kujunemisel mitu komponenti ning teaduse madala maine taga on osalt meie sotsiaal-majanduslik arengutase, samas on määravaim asjaolu siiski teaduse ja teadlaste usaldatavus. Sellel soovikski peatuda.

Hiljuti esitas Postimees internetiküsimuse: «Kas sotsioloogilised uuringud peegeldavad tegelikkust?» Vaid kaks protsenti vastas jaatavalt, 28 protsenti vastas «enamasti» ja tervelt 64 protsenti eitavalt. Kuus protsenti leidis, et see sõltub uuringufirmast!

Arusaadav, et usaldatavuse teema tõstatub ühiskonnas kõige teravamalt just sotsiaalteaduste puhul, selles valdkonnas on meil kõigil nii isiklik huvi kui ka oma teadmine; vaevalt et kaks kolmandikku meist ei usaldaks arsti- või loodusteaduste tulemusi. Samas laiendab tavateadvus sotsiaalteaduse maine kogu teadusele ja sestap ei saa ka teistel olla ükskõik, milline on (sotsiaal)teaduse retseptsioon ühiskonnas.

Loomulikult pole üks küsitlus mingi lõplik argument, pelgalt üks tähelepanujuhtimine, aga kui see langeb kokku paljude inimeste, ka teadlaste rohkem või vähem selgelt väljendatud hoiakute ja seisukohavõttudega, siis on meil tõsine probleem. Tunnistan, et ka minu usaldus meie (sotsiaal)teadlaste vastu pole täielik ja see kahanes aprillisündmuste käigus ja järel. See pole aga kuidagi seotud vastavate teadmiste maailmavaatelise sobivuse või erakondliku kasulikkusega.

Usaldus ei põhine kunagi meeldivusel, vaid kindlustundel, et see, millena midagi esitletakse, seda ka tegelikult on. Et teadustulemus on teaduslikel printsiipidel põhineva tegevuse produkt ja teadlane teaduseetika kandja. Me usaldame gravitatsiooniseadust ja Newtonit sellele vaatamata, et maha kukkudes võime pea veriseks lüüa.

Me ei saa – ja oluliste otsuste vastuvõtjad isegi ei tohi – usaldada aga teaduse pähe pakutavat, kui see ei vasta teadusele esitatavatele nõuetele. Viimane on paremal juhul kasutu müra, halvemal juhul aga ohtlikult kallutatud väärinfo, millest ei saa välistada ka pahatahtlikkust. Teaduses, ka sotsiaalteadustes, peab tõepüüdlus käima eespool isiklikke (poliitilisi) hoiakuid ja huve. Kui on vastupidi, on tegemist poliitikaga, ja siis on asjaosaline lihtsalt tädi Raivo, kirjutagu ta siis oma arvamusele alla sotsiaalteadlane või professor või akadeemik.

Mina ei ole pädev piisava usaldusväärsusega hindama teaduse teaduslikkust väljaspool oma eriala. Küll olen suuteline ja õigustatud esitama kahtluse korral küsimusi, millele vastamine on asjaomase erialakogukonna käes.

Kas eeldused ja allikad on tegelikkusele vastavad ja kontrollitud? Kas uurimismetoodika on adekvaatne? Kas järeldused on loogiliselt ja statistiliselt laitmatud. Ja viimaks, kas autor on kõigist kahtluseussidest ausalt vabanenud enne, kui oma tõde kuulutas.

Seepärast esitangi teadlastele üleskutse jõuda kahtlusalustel juhtudel isekeskis selgusele tõe ja huvide tasakaalu, samuti teadusliku meetodi usaldusväärsuse küsimustes. Professor Berg on ette pannud kaks juhtumit: sotsiaalteadlaste pronkssõduri ja akadeemik Lippmaa torujuhtmekäsitluse. Lisaksin siia veel kahtlused Pätsi-uurija erapooletuse ja allikatruuduse suhtes, mis ka seni lahenduseta. Oleks kena, kui õhus olevad kahtlused saaksid autoriteetsel tasemel selgeks räägitud.

Teaduse ja teadlaste usaldusväärsuse küsimus on eelkõige teadlaskonna mure, ning hoolitsus oma maine eest on neile elulise tähtsusega. Seepärast peaks just teaduste akadeemia akadeemiliste väärtuste kandja ja hoidjana võtma selle teema oma päevakorda. Akadeemikuna mäletan kolleeg Ene Ergma tänuväärseid jõupingutusi teadlaste eetikakoodeksi koostamisel ja selle vastuvõtmisel.

Nüüd oleks aeg proovida teadlaskonna ja teaduste akadeemia tegelikku suutlikkust nende printsiipide najal kahtlustes akadeemilisele selgusele jõuda. Teaduse peamine kui mitte ainus väärtus on tema usaldusväärsus. Kui seda pole, ei vääri teadlased paremat kohtlemist kui usaldusväärsuse kaotanud poliitikud.