Meeli Kõiva: lahkume keskpärasuse kiirteelt!

Meeli Kõiva Foto: Erakogu

Kõrgtasemel kunstiga väärtustatud keskkond väärtustab ka seal olijat

Lugedes ja kuulates arutelu nn protsendiseaduse ümber, kus taas mitmed ametkonnad on vastu ja küsitlused näitavad, et enamik ajakirjandusväljaannete lugejaist on vastu, tuleb mulle silme ette Abraham Maslow’ tuntud ümberpööratud vajaduste püramiid. Vajaduste hierarhia esimesel astmel on teatavasti toit ja peavari.

Kui see vajadus on rahuldatud, tulevad juba kõrgemad vajadused, näiteks kuuluvus ja enesest lugupidamine. Jälgides aga neid arvamusavaldusi, tuleb ilmselt tõdeda, et Eestis ollakse endiselt selle püramiidi esimesel astmel ja teistest astmetest isegi rääkimine on saatanast. Ja nii juba 18 aastat!

Kultuuriministeerium on lõpuks valmis saanud eelnõu, mille järgi tuleb uue avaliku hoone rajamisel kulutada üks protsent investeeringuteks ette nähtud rahast kunstiteose või disainilahenduse tellimiseks sellesse hoonesse. Selline seadus kehtib arenenud riikides juba üle 40 aasta.

Alguse sai asi USAst. Philadelphia valgustatud jurist Michael von Moschzisker leidis, et ehitise kuludest peaks mingi osa minema kunstile: freskodele, reljeefidele, mosaiigile, vitraažidele jne. Aasta oli siis 1957. Ta põhjendas oma ideed sellega, et funktsionalism ja kõle monotoonne arhitektuur peavad sisaldama ka kunstniku väljendatud ideid. Sest mitte ratsionaalsus ei loo linna imidžit, vaid ainult ekstsentrilisus. Ja seadus võetigi vastu.

Avaliku ruumi kunst on olnud läbi sajandite linnade-riikide visiitkaart ja vaimsuse-mentaalsuse esmane peegeldaja. Samas ongi arhitektuurne kunst kiirelt arenev, võimalusterohke ja intrigeeriv valdkond. Eestil on tänagi võimalus alustada nullist ning seada latt väga kõrgele. Ja esitada selles valdkonnas intrigeerivaid küsimusi, mis tooksid endaga huvitavaid teoseid. Ehk siis loosungi «Euroopa viie rikkama riigi hulka» peaks asendama loosungiga «viie visuaalselt intrigeerivama riigi hulka».

Kas me oleme aga selleks võimaluseks valmis? Juba 18 aastat tagasi oli meil see võimalus olemas. Miks me seda siis ei kasutanud? Paraku tuleb tunnistada, et valitseva mentaliteedi poolest on Eesti ratsionaalsete bürokraatide ja vürtspoodnike maa ning seda näitavad eredalt tehtud valikud visuaalsete kunstide vallas.

Tuupimisel põhinev koolisüsteem on taastootnud vahendavat-jäljendavat mõtteviisi. Käinud on järeljooks ja sabassörk. Autokoolidesse me pimedaid ei luba, aga samas langetavad visuaalvaldkondades otsuseid ebakompetentsed, puuduliku kunstitaju ja haridusega poliitikud. Sellel keskpärasuse kiirteel on kunstnikud ametlikult liigitatud lollikesteks, keda hoitakse igasugustest otsustustest üleoleva muigega kaugel eemal.

Eestis valitsev ratsionalism, mis tunnistab ainsa kriteeriumina pangakonto seisu, pole viimased 18 aastat tähelepanu pööranud põhiväärtustele. Käiakse väljas, aga ei nähta, nähakse, aga ei saada aru, saadakse aru, aga ei õpita. Niimoodi oleme ligi kaks kümnendit tormanud keskpärasuse kiirteel. Selle ühiskondliku mõttelaadi ja ühiskonnamudeli eredaimaks tulemiks on vabadussammas kui innovatsiooni paroodia.

Aga hea uudis on see, et uue visuaalse keskkonna loomine võib olla kiire protsess. Kunst sümbioosis arhitektuuriga võib anda mõjuvõimsaid visuaalseid tulemusi. Seda tuleb ainult ergutada. Ja protsendiseadus on üks nendest võimalustest. Ruum, mida me loome, mõjutab inimest otseselt. Visuaalsetel keskkondadel on inimese jaoks roll ja tähendus.

Kõrgtasemel kunstiga väärtustatud keskkond väärtustab ka seal olijat – inimesed loovad kohti ja kohad loovad inimesi. Suurepärased kohad panevad inimesi tundma heaolu – ehk olete seda isegi märganud.

Aga kuidas siis ikkagi selgitada ratsionaalsetele bürokraatidele visuaalsel kõrgtasemel keskkonna vajalikkust? Olgu siis seletuski sõnastatud nendele lihtsamini mõistetavates kategooriates. Fantastiline keskkond tõstab tootlikkust, sest meeleolu tõuseb ja see on lõppkokkuvõttes kasulik kõigile. Kunst annab hoonetele ka rahas mõõdetava lisaväärtuse – muidugi siis, kui tegu on tõepoolest unikaalse ja originaalse lahendusega. Ja nii tõuseb ometi ka kinnisvara hind. Tegelikult on vaja mõista, et oleme kõik ühel pool joont.

Ühe protsendi seadus on hea ja vajalik, aga loomulikult pole see võluvits, mis kõik teiseks muudab. Aga ometi peaks seadus andma selle vastuvõtmisel meile kõigile võimalusi edaspidi nautida paremat keskkonda. Eesti vajab visuaalses plaanis hullust halluse asemel – tegelikult ootame ju elult teravaid elamusi. Alalhoidlik püüdlikkus ja imiteerimine pole asjad, millega tänapäeva maailmas hiilata. Oluline on näha võimalusi arhitektuuri ja kunsti loomise ühises protsessis.

Paljude kunstiteoste loomist maailmas alustatakse samaaegselt hoone projekteerimisega ja töö kulgeb enamasti koostöös arhitektiga. Näiteks üleilmse tuntusega kunstnik James Carpenter on loonud spetsiifilisi arhitektuurseid installatsioone koostöös Daniel Libeskindi, Sir Norman Fosteri ja teiste tuntud arhitektidega. Selliste projektide puhul tähendab see ka kõrgetasemelist lähenemist teaduse ja tehnika innovatsiooni poolelt.

Kuidas siis saame teha ärapöörde keskpärasuse kiirteelt? Oluline on üldise kuvandi muutus. Tähtis on unikaalne vaatenurk, uute visuaalsete struktuuride loomine, innovatsioon selle paremas tähenduses. Avaliku ruumi kunst manifesteerib alati ja ühemõtteliselt riigi vaimset taset suhtumisega kunsti ja seda tehtud valikute kaudu.

Protsendiseaduse vastuvõtmine annaks märgi, et ühiskond on vajadusest muutuda aru saanud.