Mati Tolmoff küsib (PM 2.10), miks korvpalli allakäigu põhjusena nähakse spordikoolide kaotamist, mitte kehva kehalist ettevalmistust, nigelat mängijatevalikut või treenerite vähest haritust.
Vastukaja: taastame spordikoolid!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1999–2000 Tartus spordikoolid likvideerinud reformist jätab tähelepanuta tõsiasja, et nii sportlaste kesine füüsiline vorm kui ka treenerite ebapiisav professionaalsus on mõrud viljad, mida munitsipaalspordikoolide asendamine eraõiguslike spordiklubidega meil nüüd maitsta laseb.
Algusest peale lonkav süsteem pole toonud paremaid päevi ei lastele ega nende vanematele. Kommertsalustel tegutsevates klubides rassivate laste vanemad on pidanud välja käima oluliselt rohkem raha, kui spordikoolides teha tuli. Ka ei kuulu klubid nende ühingute sekka, mille korraldatud tegevuse eest tasumisega kaasneks lapsevanematele tulumaksuvabastus. Kui ma õigesti mäletan, siis Tartu oravate initsiatiivil üritati algatada lausa maksusoodustust laiendavat seadusemuudatust Toompeal, kuid tragikoomiliselt pidid samal ajal nii linnavolikogus kui riigikogus istunud reformistid hääletama seal omaenda Tartus tehtud ettepaneku vastu. Mida ei ole, on loodetud maksusoodustus.
Kannatavad ka sportivad lapsed ise, kuna spordiklubides ei ole kuidagi tagatud treenerite kvalifikatsioon ega täiendusõpe. Kui spordikoolides oli välistatud, et lapsi juhendama pääseks põhjaliku erialase taseme- ja täienduskoolituseta isik, siis klubides sellist garantiid ei ole. Heast tahtmisest aga alustava sportlase arendamiseks ei piisa. Reaalne on hoopis oht, et asjatundmatu juhendamine päädib lapse tervisekahjustustega. Ka Tolmoff möönab nn ühe-treeneri-klubide tekkimist.
Rahaliste vahendite pidev kesisus võib klubijuhid hõlpsalt viia mõttele, et koht, kus kulusid saab kokku hoida, on treeneri palk – viletsa palga eest aga tasemel juhendajat leida on raske. Kui klubid ka treenerite palgalt kokku ei hoia, siis alati saab suurendada tulusid, küsides lastevanematelt rohkem raha, nii et see augud täidaks. See aga omakorda kahandab vähem kindlustatud laste võimalusi sportida. Kui see ei ole ebaõiglane, siis mis see on?
Lastespordist laekuvad vahendid on hea baas täita ka tegevspordist tekkivaid puudujääke. Taas kord ei ole klubide puhul tagatist – kas lastevanemate panustatud raha kulutatakse ikka lastespordi tarvis või võidavad sellest hoopis võistlussportlased või administratsioon? Ma ei tea, kas spordisüsteemi muutes tegutseti klikihuvides ning üritati suunata munitsipaalfinantseerimist omade juhitavate/omatavate klubide kaukaisse – loodan, et mitte –, kuid praegune klubitegevuse kontrollimatus on hea kasvulava sellistele kahtlustele.
Tolmoff valutab südant, et spordikoolides ei ole esindatud kõik spordiklubides harrastatavad alad. Kõik ju ei peagi, sest kuskil kulgeb siiski piir – nimetus «spordiklubi» iseenesest ei saa tagada klubi finantseerimist. Oleks ju kummaline, kui maksumaksja rahast toetataks kummikuheitjate või naisekandjate noorteklubisid. Las see eraldusjoon otsustatakse kohaliku omavalitsuse tasandil.
Tolmoffi sõnul võib probleemiks osutuda spordikoolijuhtide erakondlik ametisse nimetamine. Julgen siiski arvata, et endast lugupidavad erakonnad ei määra ametisse ei muuseumi- ega spordikoolide juhte. Kindlasti ei kaalu see risk üles spordikoolide plusse.
Spordipüramiidi alus – noored sportlased – on paljude treenerite ja teiste Eesti spordist hoolivate isikute sõnul hääbumas. Klubisüsteem on massialade kandepinda põhjalikult õõnestanud. Kuid kui pole kindlat ja hästi juhendatud alust ehk järelkasvu, ei ole loota mingit tulemust ka püramiidi tipult ehk võistlussportastelt.
Vältimaks lõplikku katastroofi, tuleks kiiremas korras taastada elujõuline munitsipaalspordikoolide süsteem. Meie lapsed väärivad professionaalset juhendamist ja võrdseid eneseteostusvõimalusi spordis. Meie treenerid väärivad juhendajatööd väärtustavat ning pidevat täiendusõpet ja sotsiaalseid garantiisid tagavat töökeskkonda.
Me kõik väärime sporti, mis toimib püramiidina, kus igal osalisel on oma soovile ja võimetele vastav tasand ning mille jätkusuutlikkus on tagatud sujuva üleminekuga ühelt tasandilt teisele. Hetkel on vundament kokku varisemas, kuid veel pole hilja püramiidi päästa.