Rasmus Pikkani: Eesti kroon – emotsioonid ja tegelik elu

Rasmus Pikkani Foto: Postimees.ee

Kroonil pole pääsu: võlgu elav Eesti majandus on sügavas augus, spekulandid on asunud juba kukutustöödele ning rahvast hoitakse tagatubades kokkulepitud devalveerimiskavadest teadmatuses – just selline mulje võib jääda, kui sirvida viimase aja meediat.

Kõlab piisavalt hirmsalt ja pealiskaudsel tutvumisel ka ehk veenvalt. Samas pole eriti selgitatud, miks on devalvatsioon nõnda möödapääsmatu. Peale argumendi, et Rootsiga ju läks kunagi nii. Seetõttu oleks kohane üle korrata mõned Eesti rahasüsteemi ülesehitust puudutavad põhitõed.

Devalveerima ei saa sundida

Eesti krooni devalveerimine saab olla üksnes Eesti riigi vabatahtlik otsus – erinevalt Suurbritannia ja põhjamaade kogemusest ei saa meile seda peale suruda ükski väline jõud. Olgu see rahaliselt kui suur tahes. Et kuidas nii?

Selleks tuleks ehk rääkida, kuidas maailmas valuutakursse tavaliselt kukutatakse. Skeem on iseenesest imelihtne: valuuta vastu spekuleerijad võtavad turult rünnatavas valuutas laene ja konverteerivad need omakorda kiiresti välisvaluutaks ümber, lootes, et pärast devalveerimist tuleb raha tagastada juba tunduvalt vähem. Nüüd, kui kohalikust rahast on piisavalt suur hulk kokku laenatud ja välisvaluutaks vahetatud, peaks rünnataval riigil valuutareservid otsa saama või kõrgeks aetud intressid ei lase enam reaalsektoril normaalselt elada.

Seetõttu ei jää riigil muud üle kui turujõududele järele anda ning valuutakurssi muuta. See skeem on töötanud ajaloos väga edukalt ja töötab kindlasti ka veel tulevikus. Eestist rääkides unustatakse aga kaks olulist nüanssi – esiteks ei mõjuta krooni intressimäärad kohalikke elanikke kuigi palju, kuna valdav osa laenudest on võetud eurodes.

Ehk – keda lugejatest mõjutaks halvasti asjaolu, et spekulandid ajavad praegu varjusurmas viibiva Talibori-nimelise näitaja üle kümne protsendi. Üle 25 protsendi? Tõenäoliselt mitte paljusid. Kui laiem mõju on, siis üksnes tekkinud võimalusest teenida kroonideposiitidelt head intressi. Seega ei saa tekkida olukorda, kus spekulantide kokkulaenatud kroonid viivad kohalikud majandusagendid raskustesse. Tänapäeva Eesti ei laena kroone keegi – laenatakse ju eurosid. Samas on tekkiv intressisurve valuutakukutamise tavapärase skeemi üks tähtsamaid lülisid.

Teiseks ei saa Eesti riigil kunagi reservid otsa, sest iga kroon, mille Eesti Pank on ringlusesse lubanud, on tagatud eurodega. Ehk kujundlikult on Eesti majanduse näol tegemist kasiinoga, kus iga mängija kätte antud žetoon on talle müüdud päris raha eest, ning juhul kui kasiino omanik ei ole süsteemi kuritarvitanud, suudab kasiino lahkuvatelt külastajatelt tagasi osta ka kõik ringlusesse lubatud žetoonid varem kokkulepitud hinnaga.

Ja Eesti Pank on käitunud enam kui vastutustundlikult ning tema reservides on praegu raha 1,1 korda rohkem kui ringlusesse lastud žetoone (muuseas, sama kehtib ka lati ja liti kohta). Mis tähendab omakorda seda, et juhul kui spekulantidel lähebki kuidagi korda kusagilt žetoone laenata, ei tasu neil loota, et ukse vahel ei suuda keskpank ühel hetkel enam neid kokkulepitud hinnaga tagasi osta ja on sunnitud žetoonide hinna vabaks laskma.

Luksust piisavate reservide näol ei ole maailmas just paljudel riikidel ja kindlasti ei olnud seda 1990. aastate alguses põhjala riikidel ega ka end veel mõni aeg tagasi valuutakomiteeks nimetanud Argentinal. Kui spekulandid muutuvad krooni suhtes agressiivseks ja kruvivad intresse kõrgemale, siis ainuke soovitus on mitte kaotada usku krooni ja võtta vastu pakutavat «lihtsat raha». Ehk käituda finantssüsteemi põhitõe järgi – ärahirmutatud ja/või ahnetelt rumalpeadelt tuleb nende raha ära võtta. Eriti kui nad seda ise pealetükkivalt pakkuma tulevad.

Kasu oleks ajutine

Kuna ükski väline jõud meid krooni devalveerima sundida ei suuda, tähendab krooni devalveerimisest rääkimine eeldust, et Eesti devalveerib oma krooni ise – omaenese tarkusest. Sellega on aga seotud üks ja ainumas suur küsimus: miks ta peaks seda tegema?

Devalveerimine ei ole imerohi iseenesest ja ei oleks isegi sügavates probleemides Eesti jaoks lahendus – kui kroon devalveerida, saaksime korraga lihtsalt mitu asja.

Alguses suureneks tõesti meie konkurentsivõime ehk meie toodetud kaubad ja teenused muutuksid odavamaks kui lähinaabrite toodetu ja see võiks meid mõnda aega toetada. Kuid iga devalveerimine väikeses ja avatud majanduses toob kaasa uue inflatsioonilaine ning saadav edu kaotataks kiiresti.

Ehk ühekordne devalveerimine oleks tegelikult ühekordne dopingusüst, mis aitaks hetkeks parandada sportlikku tulemust, kuid ei pakuks pikaajalist tuge. Seega tuleks dopingust rääkides valida juba süstemaatilisem ja järjepidevam süstimine. Kuid selline pidev turgutusprotsess tapab varem või hiljem nii sportlase kui ka majanduse

Koos lühiajalise eduvõimalusega saaksime aga devalveerimisega kaasa hulga probleeme. Ennekõike kujuneks suureks probleemiks asjaolu, et praegu ei suuda keegi adekvaatselt hinnata, kui sügavalt on krooni ja euro omavaheline kurss tunginud kehtivatesse majandussidemetesse. Lihtne on hinnata devalveerimise mõju laenu võtnud ettevõtetele ja majapidamistele – iga protsent devalveerimist tähendab euros laenu võtnud isikute efektiivse laenukoormuse sama suurt kasvatamist.

Lisaks sellele lihtsale seosele on euro tunginud ka paljude ettevõtete

lepingutesse ning selle sügavust ei suuda hinnata enam keegi. Ehk täiesti vabalt võiks krooni devalveerimine mitte anda ka lühiajalisi positiivseid tulemusi, kuna põhjendatult fikseerituks peetud kursi muutmine võib lüüa kohalikke ettevõtteid liiga valusasti.

Kõigele eelnenule lisaks kujutaks krooni devalveerimine enesest vee pealetõmbamist viieteistkümne aasta töötulemustele ja kroonist kui stabiilsest rahast enam rääkida ei saaks. Olukorras, kus rahaliit meid ülepingsalt ei oota, poleks see kindlasti hea lahendus. Pärast devalveerimist jääks kroonile kui iseseisvale rahale ainuvõimalikuks tulevikuks vaba kõikumine teiste valuutade suhtes, mis tähendaks väga väikesele majandusele omakorda väga heitlikku raha. Ah jah, et miks ei saaks krooni kurssi pärast devalveerimist uuesti fikseerida?

Kindlasti saaks. Kuid kes seda seotust usuks? Ehk intiimsemal tasandil mõeldes – kui kerge on taas usaldada inimest, kes on korra usaldust petnud kõige sügavamal tasemel, ja kui veenev on lause «nii enam ei juhtu»? Sama usalduse printsiip on äraütlemata oluline ka majanduses ja usalduse ühekordne mahamüümine võib rikkuda suhte igaveseks – ega me nalja pärast ei räägi tänapäeval eurost, mitte aga 13st omavahel «taas kord» jäigalt ja igavesti fikseeritud vahetuskursist.

Kokkuvõtvalt – krooni devalveerimine madalast konkurentsivõimest tingitud murede leevendamiseks võib olla sama hea valik kui ravida äralöödud varvast jala amputeerimisega. Nii umbes pealtpoolt põlve. Ükski pädev arst seda tõenäoliselt ei soovitaks.

Emotsioonid keevad üle

Devalveerimise teema on kõitev – täpne taust ja põhjused on küll kohati raskesti hoomatavad, kuid võimalik sündmus ise puudutab kõiki inimesi väga teravalt. Sellises olukorras segunevad kõrvalseisjate arvamusavaldused ja müüdid kergesti eksperthinnangutega ning kokku segunev kompott on läbipaistmatu.

Mis omakorda tähendab seda, et avalikkusele oma hinnanguid välja öeldes tasuks muudel aladel auga väljateenitud arvamusliidri rollis olevatel isikutel selgitada, kas tegemist on nende kõhutundel põhinevate arvamustega või nende kui arvestatavate ekspertide hinnanguga. Igal inimesel on vaieldamatu õigus avaldada arvamust kõiksugustel teemal, kuid juhul kui teema väljub isikliku kompetentsuse piiridest, siis tuleks seda ka selgelt märkida.

Samuti on alusetu liiga agressiivne paralleelide tõmbamine üheksakümnendate alguse suure rahvusvahelise finantskatsetustega, kus püüti liiga õrnade paeltega kokku siduda liiga erinevaid süsteeme ja kus fanaatiliselt usuti intressimäärade maagilisse jõudu kursside paigalhoidmisel.

Ja lõpetuseks tasuks ka kriitiliselt küsida, mis on kõige suuremate hädakuulutajate motiivid – kas tõesti siiras mure inimeste heaolu pärast või hoopiski soov paanika õhutamisest kasu teenida. Või on motivatsiooniks veelgi inimlikum soov ületada tähelepanukünnis valdavalt verest ja pisaratest huvituvas avalikkuses?

Autor oli aastatel 1997–2001 Eesti Panga majandusuuringute osakonna ökonomist