Valijatega silmast silma rääkimine on kiiduväärt algatus
Juhtkiri: suhtle inimestega!
8. oktoober 2009, 00:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui masu üldse mingit kasu toob, siis toob ta seda valimiskampaaniasse. Erakondadel pole enam nii palju raha kui varasematel aastatel, mistõttu ei saa kõiki postkaste reklaamvoldikutega ja teleekraane valimisklippidega üle ujutada. Nende asemel peavad kohalikesse võimuorganeisse pürgijad leidma muid viise, kuidas valijate südamesse pääseda, ning suhteliselt uue trendina Eesti suuremates linnades on erakondade esinumbrid hakanud valijatega otse suhtlema.
Nii näiteks käib Reformierakonna meerikandidaat Keit Pentus ukselt uksele inimestega rääkimas, Mart Laar on avanud kohviku ning valijatega otse suhtlemise positiivseid külgi tunnistavad kõigi erakondade juhtfiguurid.
Võiks oletada, et kohtumised valijatega on poliitiku töö elementaarne osa, ja väiksemates kohtades ongi see üsna levinud. Paraku on suuremates linnades sellist kampaaniat seni võõrastanud nii valijad kui ka valitavad. Siinkohal tuleb silmas pidada muidugi tõelisi kohtumisi, mitte õhtusööke restoranis või südaööl tanklast ostetud pitsat, mille arveid riigikogulased vahel kuluhüvitise saamiseks annavad.
Mida võiks poliitik valijatelt neil silmast silma kohtumistel kuulda? Eks ikka seda, mis inimesi päriselt muretsema paneb. Nii ei ole vaja parteikontoritel panna kokku üldsõnalisi programme, oletades, mida inimesed kuulda tahaksid või millised probleemid võiksid neil olla. Ja kui arvamusuuringud näitavad, et poliitikute maine on madal, kui võimukandjatele heidetakse ette ühiskonnast võõrandumist, siis on valijatega otse suhtlemine üsna hea võimalus usaldust taastada ja võõrandumist vähendada.
Ent veel olulisem on see, et iga valija saab nii oma otsuseid teha, hinnates tulevase linnapea või linnavoliniku ideede väärtust jutuajamise, mitte retušeeritud fotode ja reklaamikontoris välja mõeldud hüüdlausete järgi. Muidugi, esiotsa võib ukse taga seisev poliitik veider tunduda või erakondlikku kohvikusse sisseastumine poliitilise seisukohavõtuna näida, aga inimene võib alati keelduda võõrast oma koju laskmast või kohvitamiseks mõne muu koha valida. Tähtis on, et valijal on võimalus poliitikutega ise rääkidai.
Võib-olla on erakonnad järgmiste valimiste ajal juba julgemad sellist kampaaniat tegema, igatahes võidavad nii valijad kui ka valitavad. Ehk on nii ka lootust, et valimisdebatid muutuvad sisulisemaks ja valimisprogrammid asjalikumaks. Tseremoniaalsed avamised ning läikivad plakatid jäävad aga tagaplaanile. Lõppkokkuvõtteks peaks poliitika ja poliitikud nii tavakodanikule lähemale tulema.