Alo Raun: miks eestlane kardab?

Alo Raun. Foto: Peeter Langovits.

Mis on ühist Rein Taageperal, Juhan Kivirähkil ja Raivo Vetikul?

Lisaks kuulumisele Eesti erudeeritumate ühiskonnateadlaste hulka ka see, et postimees.ee küsis neilt hiljuti kommentaari õiguskantsler Indrek Tederi idee kohta lihtsustada alla 15-aastastele kodakondsuse andmine.

See, mis nende mõtete peale meie kommentaariumis algas, oli jahmatav.

Mind ei häirinudki niivõrd keelekasutus või kommentaaride pinnapealsus, kuivõrd ühekülgsus. Kamba peale kogusid lood sadu lugejate mõtteavaldusi, mis üritasid auväärt eksperte üksteise võidu ära lintšida või Venemaale küüditada.

Huvitav, miks on nii, et pea kõik eestimaalased ärrituvad, kui jutt kandub rahvusküsimusele? Miks me tembeldame reeturiks eriala asjatundjad, kes käivad välja lahendusi, mis peaks olema Eestile ja eestlastele kasulikud? Miks me ei vaevu ideedesse süvenema ega ürita neid mõista?

Ma arvan, et see on enamat kui teada-tuntud kartus eestlaste väljasuremise pärast. See on küsimus väärtustest üldiselt.

Politoloog Ronald Ingleharti juhtimisel koostatud maailma väärtusuuringu kohaselt sarnaneb Eesti Lääne-Euroopaga selle poolest, et on sekulaarne ja ratsionaalne.

Lisaks kaine talupojamõistuse võidukäigu tõestamisele mõõdab uuring seda, kas meile on tähtsamad ellujäämise või eneseväljendusega seonduvad väärtused.

Siinkohal muutub pilt paraku kardinaalselt ning meie tulemus on kõrvutatav pigem Valgevene, Gruusia, Maroko ja Zimbabwega.

See tähendab, et kui lääneeurooplased peavad oluliseks erinevate inimeste võimalust ennast teostada, siis meie kardame oluliselt rohkem selle pärast, et jääme näiteks autode kalliduse konkurentsis naabrile alla. Või abstraktsemal tasandil pelgame, et suur naaberriik tuleb ja vallutab Eesti ära või muudavad eestivenelased meie riigi teiseks Venemaaks.

Võib arvata, et selle lähenemise saime kaasa Nõukogude ajast, sest üldjoontes on niisugune muster lisaks Eestile teistelgi postkommunistlikel riikidel.

Kuid see, kui süüdistada kõiges Stalinit, ei aita lahendada tänapäeva Eesti probleeme. Ja pealegi, pole just meeldiv tunnistada, et me oleme endiselt Nõukogude Liidust sõltuvuses – olgugi et vaid mõttelaadilt.

Seega: need, kes kardavad Venemaad ja venekeelseid nii väga, et auväärt professorid mõttes tuleriidale saadaksid, võiksid mõelda, kas nad ei ole mitte endiselt tuntud manipuleerija Stalini tööriistad ja Nõukogude mõttemaailma jäänukid. Ehk – kas poleks mitte eestimeelsem hakata ka selles küsimuses mõtlema nii, nagu läänes kombeks?