Rahumägi ja Strandberg: kas ja miks meid pealt kuulatakse?

Jaanus Rahumägi ja Marek Strandberg Foto: Postimees.ee

Seintel olevat kõrvad. See väljend liikus Nõukogude korra ajal suust suhu. Ja oli ka põhjust. 1979. aastal asus USA Moskvasse ehitama uut saatkonda. Seda tehti vene tööjõu ja ehitusmaterjalidega. Kuus aastat hiljem avastati, et hoone on täidetud erinevate pealtkuulamisseadmetega. Tegu oli mikrobetooniga: mikrofonide ja betooni seguga.

Eks seegi teadmine levis ja tekitas asjakohast hirmu paljudes inimestes. Seda võimendas nõukogude inimeste järelgi luuranud asutus KGB (riiklik julgeolekukomitee), mis oli toonasele kommunistlikule parteile meelsuskontrolli tööriist. Siis kuulati pealt lojaalsuse kontrolliks ja tõepoolest võis valemeelsus saada priipiletiks vangilaagrisse.

Meelsust kontrolliti ja vaigistati Nõukogude võimu ajal süstemaatiliselt: vastupidi poleks ju saanud Nõukogude kord ja kommunistlik parteigi püsida. Sellest ajast pärit pealtkuulamisfoobia satub aga praeguses Eestis viljakale pinnasele, kui levima hakkavad kuulujutud ja umbusk, et kaitsepolitsei ja keskkriminaalpolitsei jälitustegevus ei ole alati seaduslik.

Eesti riik ei põhine meelsuskontrollil, vaid eelkõige rahvahääletusel vastu võetud põhiseadusel, mis tagab igaühe eraelu puutumatuse. Välja arvatud juhtudel, kui meie kaitsmiseks seadusest tulenevalt seda vaja läheb.

Võimuliialdus on välistatud

Iga pealtkuulamine, mida teostavad Eestis julgeoleku- ja jälitusstruktuurid, on korraldatud vähemalt kahe kuni kolme institutsiooni tahtel. Nendeks on pealtkuulaja, prokuratuur ja kohus. Sedalaadi toimingute seaduspärasuse järele valvama on seatud riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon (rahvasuus ka kapo komisjon).

Erikomisjonil on seadusest tulenev võimutäius korraldada erinevaid tsiviilkontrolli toiminguid, et teha kindlaks, kas riigiasutused on rikkunud protseduurireegleid, seadusi või põhiseadust.

Telefonide pealtkuulamine saab toimuda julgeoleku- ja jälitusasutuses vaid kahel põhjusel: kas luureks või kriminaalasja menetlemiseks. Mõlemal puhul tuleb läbi viia pikk õigus-bürokraatlik protseduur.

Esimesel juhul on pealtkuulamise algatamiseks vajalik valitsuse tellimus, pealtkuulamisest huvitatud osakonna motivatsioon asutuse juhile seda teha, ning seejärel tuleb kõnealuse tegevuse vajalikkuses veenda ka kohtunikku, kes siis vastava loa väljastab (või ka sellest keeldub, mille järel pealtkuulamist teha ei tohi ega saagi).

Kriminaalmenetluses on vajalik uurija põhjalik selgitus asutuse juhile kes omakorda annab loa pöörduda prokuröri poole. Prokurör kaalub ettepaneku otstarbekust ja peab suutma pealtkuulamise vajadust selgitada veenvalt kohtunikule.

Lõpliku otsuse langetab jällegi kohtunik, kes oma sisemise veendumuse korral annab välja loa maksimaalselt kuni kaheks kuuks. Vajadusel on võimalik seda pikendada, aga sel juhul tuleb loa taotlemisel jälle läbi teha bürokraatia täisring. Kolm korrakaitseasutust peavad olema veendunud, et vastav toiming on vajalik. Selline protseduur välistab võimuliialduse.

Pealtkuulamisprotseduur ise toimub üldiselt elektroonse sekkumisega telekommunikatsioonisüsteemi ja igast sellisest sekkumisest jäävad dubleeritud jäljed elektroonilisse infosüsteemi, mida järelevalvekomisjon on muu hulgas seatud ka kontrollima. Iga seaduspärane või seaduspäratu toiming jätab või jätaks maha märgi, mis püsib andmebaasides piisava aja, et rikkuja tuvastada.

Te küsite, kas nende seadmetega töötajail on voli ise algatada mis tahes pealtkuulamist? Teoreetiliselt jah. Kõikides jälitusasutustes on kehtestatud aga ranged protseduurireeglid ja põhjalik sisekontrollisüsteem, mis dokumenteerib administratiivselt kogu erandtoimingu protseduuri ja sellega seotud inimesed. Erandtoimingutega otseselt seotud isikute suhtes viiakse nende teadmata regulaarselt läbi julgeolekukontrolle.

Samuti on tegemist piiratud arvu inimestega, kellel üldse on ligipääs asutuse vastavasse osakonda. Erandtoimingu reaalseks teostamiseks on vajalikud füüsilised isikud erinevate volitustega. Nagu tuumakohvri kasutamisel. Ainuisikuliselt või salaja ei ole võimalik pealtkuulamist teha, ilma et seda ei avastataks. Me võime ju küsida, kas näiteks kirurgil on voli teha operatsiooni ajal patsiendile midagi kurja ja ebaeetilist. Voli pole, kuid kirurgki ei kasuta seda võimalust oma eetikast ja seadustest tulenevalt.

Üllatusaudit kaposse

Seoses nn maadevahetuse tehingute kriminaalasjaga on erikomisjonile tulnud mitu pöördumist võimalike ebaseaduslike pealtkuulamiste kahtlustega.

Meie kohustus on siinkohal ka avalikkust teavitada, et hiljuti kaitsepolitseisse tehtud erikomisjoni üllatusauditi käigus ei leidnud kinnitust ükski komisjonile teada antud ja ka ajakirjanduses avaldatud kahtlus võimalikust ebaseaduslikust jälitustegevusest (arvamusest, nagu oleks telefonikõnesid seadusevastaselt pealt kuulatud). Muudes küsimustes saab vastuse anda vaid kohus.

Erikomisjon on alustanud märksa tõhusama süsteemi loomist asjakohase järelevalve teostamiseks julgeolekuasutuste üle. Oleme algatanud protsessi, et viia tulevikus erikomisjoni kontroll eri- ja erandtoimikute üle loapõhisele võrdleva logifaili elektroonilisele süsteemile, mis välistab ka ulme-teoreetilise võimaluse ebaseaduslikult kedagi pealt kuulata.

Põhiseaduslike õiguste riive on paratamatu senikaua, kuni on paratamatu kuritegevus, olgu siis tegu korruptsiooni või terrorismiga või millegi muu ebaseaduslikuga. Nii on ka võimalik, et keegi võib sattuda pealkuulatatavaks või jälitatavaks.

Seda aga ühiskonna suurema turvalisuse huvides. Põhiseaduse riive ei tohi julgeoleku saavutamisel muutuda tavapäraseks meetodiks. Tegemist peabki olema erandliku juhtumiga. Praegu see nii on ja nii peab see ka jääma.