Jarmo Virmavirta: räägitakse virtuaalilmas, teoks tehakse tegelikkuses
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soomes olid eelmisel neljapäeval lipud pooles vardas. Riik leinas Tuusula maakonna Jokela kooli sündmuste ohvreid, lähedasi ja kõiki neid, keda kohutav tulistamisdraama puudutab. Lipurituaal on Soomes tavapärane viis näidata ühistunnet. Eestiski tunti Soomele kaasa, tragöödia oleks võinud juhtuda ju ka mis tahes teises paigas.
Soome kirikutes korraldati mälestusüritusi ja koolides kõneldi juhtunust. Ühine läbielamine leevendab kurbust, ütles Espoo piiskop Mikko Heikka. Tuusula kuulub tema piirkonda. Raadio ja televisioon käivitasid avalikke arutelusid. Päevakajalistes saadetes käsitletakse teemat veel kaua. Soome meedia eriti õhtulehed elab nende surmade najal veel pikka aega.
Mida saanuks teha?
Küsimusi on palju enam kui vastuseid. Esimene küsimus, miks ta seda tegi, jääb ilma lõpliku vastuseta. Koolikaaslaste räägitust võime üht-teist järeldada, samuti Pekka see oli tapja nimi sõnavõttudest internetifoorumites. Ta rääkis tapmisest ja mainis, et tahab pääseda spreekillers.orgi nimekirja. Seal on üles loetud massimõrvarid.
Tema kummalisest käitumisest oli räägitud kooli rektorile. Koolis oli ta siiski üsna hea õpilane, huvitatud ajaloost ja ühiskonnaprobleemidest. Viimase aasta jooksul oli ta justkui sõpradest eraldunud üksiolemisse. Seda juhtub murdeeas sageli. Mis toimus tema hinges, võib vaid arvata. Viimased sõnumid internetis olid ometi kui hädakarje: märgake mind! Keegi ei vastanud neile.
Teine küsimus on, kas oleks saanud midagi teha selle tragöödia vältimiseks. Pekka rääkis kõigest, mida plaanis teha, interneti YouTubei lehekülgedel. Ta ülistas Hitlerit ja kõneles lõplikust lahendusest kui looduslikust valikust. Foorumis 4chan rääkis ta tulistamispäeva hommikul, et «kavatsen tappa täna Jokela koolis inimesi». Videos näitas ta Sturmageist89 pseudonüümi all oma relva, tulistas puruks puuvilju, vaatas vihase pilguga otse silma. Tema tekste oli foorumitest kõrvaldatud kui seaduse ja hea tava vastaseid.
Miks ühelegi lugejale ei tulnud pähe, et sellest oleks pidanud ametivõimudele teada andma? Ehk on internetifoorumites sellised ähvardused tavalised, kuid paberile trükituna tunduvad need karmid. Sõnad mõjuvad erinevalt, kui need on paberil või edastatud elektrooniliselt, kuigi tähendus on sama.
Reageerimiskünnis sellistele sõnumitele on kõrge. Üks põhjus on selles, et üle reageerides võib muutuda kiiresti pilkealuseks. Neist sõnumitest kohkunud koolijuht võidakse üsna pea tunnistada sõnavabaduse vaenlaseks.
Miks Soomes?
Kolmas küsimus on, miks see juhtus just Soomes. Mis on Soome ühiskonnas valesti, küsivad mõned soomlased nüüd. Soomet on peetud maailma turvalisimaks ühiskonnaks, mida mingisugune terrorism eriti ei puuduta. Kuid kas see oli üllatus, et see juhtus Soomes? Kui eeskujud on olemas ja kui neid esitatakse internetis, siis keegi kusagil maailmas haarab neist kinni. Nüüd juhtus see Soomes, kuid internet on ülemaailmne. See oleks võinud juhtuda ka mujal.
Pekka ise kirjutas, et «minu rünnakumotiivid on poliitilised ja palju sügavamad». «Ma ei taha olla osa sellest kõverast ja mädanenud ühiskonnast. Nagu mõned targad mehed on öelnud inimkond ei ole väärt mitte kaitsmist, vaid tapmist.» Seisukoht, millele ühiskonnas ei leidu võimalust. Seepärast võetakse õigusemõistmine oma kätte. Raskolnikov oli Pekka üks eelkäija.
Soomest leiab palju sellist, mida võib seostada toimunuga. 1990. aasta kriisi tõttu on kärbitud psühholoogilist abi ja õpperühmi on vähendatud. Enne seda, 1970 toimunud kooliuuenduse käigus jäeti õpetajad eemale kasvatustegevusest.
Õpetaja autoriteedist
Ehk on ka neil seos tulistamisega, ehkki midagi konkreetset on raske esile tuua. Minu isa, kes oli kutseline õpetaja ja kasvataja, oli õnnelik, kui sai kuuekümnendate lõpus viimaks pensionile jääda. Ta ei tahtnud olla koolis, kus õpetaja autoriteeti süstemaatiliselt lõhuti. See oli vasakpoolsete vaba koolipoliitika.
Nüüd on üldine olukord täiesti muutunud, kuid õpetaja autoriteet on jätkuvalt vähenenud. Selle eest vastutab kogu ühiskond, makstes õpetajale töötasu, mis jääb palgaskaala alumisse otsa. Ka parempoolsed valitsused ei ole seda muutnud. Kuigi on selge, et autoriteet sõltub muudest asjadest kui varem, peab see ometi olemas olema.
Midagi on Jokela sündmustel kindlasti pistmist ka ühiskonna üldiste väärtushinnangutega. Kuid kuidas saab lahendada probleeme, mida isegi ei tunnistata? See tunnistamatus paistab Jokela puhul silma mitmel tasandil. Ühiskond on võimetu kuulama.
Õhtulehtedele, mida müüakse tänaval kui lõbunaisi, oli neljapäev muidugi aasta parim. «Maamees otsib naist» pruudikandidaadid lehtede esikülgedel hakkavad lugejaid juba tüütama. Mõrv müüb paremini, eriti veel massimõrv. Teleuudised ja vestlussaated saavad taas rekordarvu vaatajaid. Kui uudise esimene laine on möödas, tuuakse platsi mõrvari vanemad, sugulased, tuttavad. Oravaratas keerleb, aina kiirenevas tempos.
Mis võimalused jäävad sellele, kes soovib rattast välja murda? See ei ole üksnes Soome, vaid kogu läänemaailma probleem. See on ka edu hind, milline see edu siis ka ei oleks. Üks on siiski kindel: kuigi noorte suhtlemine toimub virtuaalmaailmas, on teod osa reaalsest elust.