/nginx/o/2013/09/05/2243387t1h7f42.jpg)
Uus jäätmeseadus tekitab küsimusi. Vaatame kõigepealt, mida see endast kujutab.
See seadus kohustab kõiki kohalikke omavalitsusi üle minema korraldatud jäätmeveole, mis tähendab seda, et jäätmete vedamine tehakse kõigile kohaliku omavalitsuse haldusalas olevatele elanikele (ja ka ettevõtetele) kohustuslikuks.
Ühesõnaga: elanikel tuleb sõlmida sundleping jäätmevedajaga (erafirmaga). Ka neil, kel seni oli leping juba sobiva teenusepakkujaga olemas.
Seni oli ikka nii, et kui ma tahtsin mingit teenust saada, siis ma pöördusin ISE teenusepakkuja poole, olgu selleks siis erafirma või riigifirma. Kui ma tahtsin majja vett saada, siis ma pöördusin Tartu Veevärgi poole, tegin lepingu ja sain kanalisatsiooni. Kui ma aga tahtsin majja elektrit, siis liitusin Eesti Energiaga ja ma sain koju voolu.
Ei olnud ju nii, et kui mul on maja, siis ma järelikult ilma vee ja elektrita seal elada ei saa, ja mulle tehakse sundliitumine muidu äkki hakkan elektrit naabri käest varastama või vett öösel naabri kaevust välja pumpama. Praegu aga tundub, et just seda teed on jäätmemajanduse korraldamisel mindud.
Et ära hoida illegaalseid toiminguid prügiga, on väänatud kõigile kaela kohustuslik jäätmeveo teenus. On sul seda teenust siis vaja või mitte, aga see on igal juhul olemas ja sa pead maksma. Tehtud!
Kas teame veel mõnda sellist kaasust, kus inimesed on sunnitud mõne firmaga liituma vastu tahtmist? Mina küll ei tea. Jääb vaid oodata, millise ettevõttega järgmisena liituda tuleb.
Kas selline isikute ja erasektori sunniviisiline lepinguline sidumine on ikka kõigi seadustega kooskõlas? Õiguskantsleri hinnang oleks igatahes teretulnud.
Lisaks eelnevale suretatakse sundlepingutega prügiteenuse turul välja vaba konkurents, mille tagajärjel teenuse kvaliteet halveneb.
Enam ei pea teenusepakkujad klientide ja turuosa pärast konkureerima turg on juba jaotatud. Edasiviiv turumajandus koos vaba konkurentsiga asendatakse monopolidega.
Inimestele sunniviisilisi maksekohustusi peale sundides tehakse neist (makse)orjad. Nende otsustus- ja valikuvõimalusi piiratakse. Otsustajateks muutuvad valitsejad.
Just sellist tendentsi kirjeldas majandusteadlane Paul Tammert Postimehes (11.06.2007) elitaarse ühiskonna pealetungist kirjutades. Ta juhtis tähelepanu, et eliidi eesmärgiks on majandusliku kindluse saavutamine. Selleks peab rahvas tegema neile perioodilisi rahalisi või varalisi ülekandeid.
Praegusel juhul ongi eliidiks needsamad kõrgepalgalised seaduseandjad, kes teatud suurte erafirmade eest hoolitsedes sunnivad elanikkonnale peale kohustuslikud perioodilised maksed. Õigustuseks kõlbab muidugi mis tahes. Vaatamegi siis neid lähemalt.
Uue jäätmeseaduse üks eesmärke on vähendada ebaseaduslikku tegevust, näiteks prügi põletamist ja selle viimist võõrastesse mahutitesse. Kuivõrd see aga ka tegelikult väheneb? Ja kui vähenebki, siis kui palju? Ja kas see kaalub üles inimeste (valiku)vabaduse ja turukonkurentsi suretamise?
See patsaan, kes seni prügiga korrektselt ringi ei käinud ja seda kuskile illegaalselt ladustas, saab ka nüüd uue korra järgi sama süüdimatult seadust rikkuda. Tuleb vaid liituda kõige odavama (miinimum)paketiga, ja selle osa sodist, mis prügikasti enam ei mahu, saab endiselt rahumeeli salaja metsa alla vedada.
Kindlasti leitakse sellele probleemile varsti lahendus miinimumpaketi hinda (ja prügimahtu) tõstetakse, et illegaalne prügi ikka kindlamini oma prügikasti jõuaks. Kõigi kuumaksed suurenevad märkamatult...
Uue jäätmeseaduse üks plusse pidi olema ka säästlikum prügivedamine, sest ühel liinil hakkab siis sõitma vähem prügiautosid, mis peaks järelikult kokku hoidma kulusid ja langetama teenuse hinda.
Mida aga näitab tegelikkus? Alates selle aasta oktoobrist, kui uus kord kehtima hakkas, läheb Jaamamõisa ja Annelinna elanikele ja ettevõtetele prügikäitlemine hoopis kallimaks, kuna selle piirkonna konkursil osales vaid üks teenusepakkuja, kelle hind tuli linnal ka vastu võtta (E. Randoja, Tartu Ekspress, 27.09.2007).
Lisaks eelnevale hakkavad inimesed nüüd rohkem prügi tootma ja jäätmeid enam ei sorteerita. Põhjus on lihtne: nüüd, kus kõigile on prügivedu peale sunnitud, tuleb need prügikastid ka iga hinna eest kuu lõpuks kuidagi täis saada.
Prügiurni topitakse seega kõikvõimalik sodi sisse, peaasi et ta ikka ääreni täis saaks. Pooliku urni äraviimise eest ei taha ju keegi täishinda maksta! Seega toodetakse prügi hoopis juurde ja kaob ka igasugune prügi sorteerimine.