Juhtkiri: õnn või õnnestumine?

Vaimse tervise nädal. Illustratsioon: Urmas Nemvalts.

Vaimse tervise nädalal on põhjust küsida, kui õnnelikud me ikka oleme

Veidi enam kui aastataguses essees «Kõrvaletõrjutute õnn» kirjutas Jan Kaus: «Tihti – liiga tihti – aetakse õnn sassi õnnestumisega. Eelkõige tajutakse õnnestumist millegi saavutamisena.» Alanud vaimse tervise nädalal on põhjust selle tõdemuse juurde tagasi pöörduda.

On ju selge, et rahva vaimset tervist ei näita mitte üksnes psühhiaatriliste haigusjuhtude arv. Samavõrra räägivad vaimse tervise tasemest ka alkoholi ja teiste mõnuainete kasutamine, koolivägivald, pereprobleemid. Need taanduvad lihtsale küsimusele: miks Eesti inimene ei oska olla õnnelik? Tõsi, küsitluste järgi oleme eluga üsna rahul, umbes samavõrd kui mujal Euroopa Liidus. Aga kurvastavalt sageli on rahulolu mõõtmise puhul suur osa mängida enam materiaalsetel kui sotsiaalsetel väärtustel. Võib öelda, et need mõõdavad enam õnnestumist kui õnne.

Samas maalib eelmise aasta Eesti inimarengu aruanne meie vaimsest tervisest üsna kurva pildi: viimase viie aastaga on Eestis pidevalt kasvanud psüühika- ja käitumishäired, seda eriti meeste seas. Noored kasutavad enam meelemürke. Paljud lapseeas alanud käitumis- ja tundeelu häired on seotud hirmudega. Õppimisrõõmu on Eesti lastel vähem kui mujal Euroopas. Selle kõige põhjusena võib näha jätkuvat survet liikuda materiaalse heaolu skaalal, jättes muud tähelepanu alt välja. Endiselt on inimeste, eriti noorte seas suhteliselt levinud tarbimisühiskondlikud väärtushinnangud, tõdes ka Margit Keller, üks inimarengu aruande toimetajatest.

Üks selle vastuolu põhjuseid võib olla senini postsotsialistlikule riigile omane eksiarvamus, et rahulolu ja elukvaliteet kätkevadki endas peamiselt materiaalset. Ei ole jõutud mõistmiseni, et elukvaliteedi lahutamatuks osaks on ka mittemateriaalsed väärtused – inimsuhted ja inimese enda arenemine, perekonnaelu, osalemine ühiskonnaelus, sotsiaalne turvatunne.

Ja veel: sotsiaalsed väärtused ei ole vaid selleks, et nende juurde pöörduda, kui materiaalne heaolu kannatab. Need peaksid saama vähemalt sama suure osa inimeste väärtushinnangutes, olgu ajad millised tahes.

Samavõrra suur probleem on see, et kui vaimse tervise hädad juba tekkinud on, ei osata endiselt abi otsida. Vahepealne aeg, mil üks eduka inimese tunnuseid oli isiklik psühholoog, sai koos antidepressantide hullustusega ümber, kuid ei toonud kaasa läbimõeldud hoolitsemist oma vaimse tervise eest. Tõekspidamised, mis tundusid ühiskonna arenedes muutuvat, on jäänud kurvastavalt inertseks.

Siit jõuame tagasi Jan Kausi öeldu juurde: me ei taju õnne mitte iseseisva väärtuse, vaid õnnestumisena, saavutamisena. See on meie hädade põhjus, ja sellest võib saada ka ravi.