Eiki Berg: valitsemisele sobivad teadmised

Eiki Berg Foto: Postimees.ee

Mõni aeg tagasi kurtis üks IRLi juhtpoliitikutest Eesti teadlaskonna kesist mainet, seda eriti pronksööle eelnenud ja järgnenud sündmuste taustal. Nimelt pidanuks teadjamehed ette nägema seda, mis võinuks juhtuda 9. mail. Aga ei, üks julges valitsust hoiatada tuletikkudega mängimisel.

Teine söandas peaministrile soovitada tagasiastumist. Kolmas pidas vajalikuks lepitust otsida rahulolematutega. Neljanda juhtnöör sidunuks traagelniitidena kärisemakippuva ühiskondliku sidususe kokku.

Siis aga selgus, et ükski retsept pole mitte ainult hea, vaid suisa riigivaenulik. Kapo, auuuu... Eesti teadlaskond toimetab pilvepiiril ega tunne kuklas vene karu jäist hingust! Huvitav, miks mõned sotsiaalteadlased on punaseks värvunud? Selle asemel et rahvuspatriootiliselt mobiliseerida, soiub keegi vabadusest mõelda ja öelda asju, mis avatud ühiskonnas tavapärane.

Tark mees taskus

Vahest oligi pronksööle eelnenud «professorite hoiatuskiri» ebatavaliselt poliitiline katse nihkuda suurele pildile, et siis vajaduse korral esineda ekspertidena ja panustada uue integratsiooniprogrammi väljatöötamisse. Vale taktika, ei muud. Kuid see ei kõrvalda teisi võimalikke seletusi teadlaskonna «punetamisele».

Näiteks seda, et teadlaste hinnangute andmise tegi raskeks salastatud info. Et kujunenud julgeolekupoliitilises olukorras hakkasid kehtima teistsugused mängureeglid: võimu vajadus end kehtestada ja ühiskonda kontrollida. Siit-sealt kostvad vabameelsed vaated lihtsalt ei sobinud üldisema õhustiku taustal. Ja kohati hakkasid isegi segama valitsemist.

Tore, et kõik teadlased ei ole ühtviisi mustas nimekirjas. Vähemasti Teaduste Akadeemia mundriau on kaitstud. Selle asemel et taluda ekstsentrikuid ja lõputult kodanikuühiskonnast jahujaid, on vähemasti üks tark mees taskust võtta. Pealegi suudab ta paugupealt tõestada seda, et gaasitorul vees on maapealse toruga võrreldes suurem plahvatusjõud. Ja kui veel korrutada Hiroshimale heidetud aatomipommi löögijõud viiekümnega, siis lähevad valitsusliikmete silmad suureks ja hirmust sünnitatud otsus tuleb robinal.

Tõsi, julgeolekustamise menüü töötas välja IRL. Tervistkahjustavad vürtsid lisasid aga Eesti teadlased, kes nagu selgub, polegi kõik end jõudnud võimulolijate silmis kompromiteerida...

Viimane sedasorti näide teadmiste sobilikkusest tuleb põllumajandusministeeriumist ja ministrilt, kes pani seisma raamatu «Eesti põllumajanduse ajalugu» II osa väljaandmise. Vahest oli tõesti tegu nõrga käsikirjaga – ei ole lugenud ega oska sisu kommenteerida.

Kuid ministri etteheide, et toimetajate hulgas polnud ühtegi ajaloolast, on enam kui veider. Ajaloolase, ka nõrga ja asjatundmatu isiku tagasihoidlik panus taganuks valitsuse silmis respekteeritud teadmiste tootmise. Eriti veel olukorras, kus raamat käsitleb hinnangutest, vasturääkivustest ja tõlgendusruumist tulvil ajajärku 1940.–1990. aastatel ning on kaude kinni makstud valitsemiskuludega.

Eeltoodu kinnitab tõika, et teadmisel ja teadmisel on vahe. Mitte selles, et üks oleks õigem/usutavam kui teine. Vaid et poliitiline konjunktuur soosib enda jaoks sobivamate teadmiste, ka kaheldavate või suisa rumalate teadmiste esiletõusmist.

Üleskutse joonduda poliitilise tellimuse alusel on sotsiaalteadlase mainet rohkem määriv tegevus kui tõdemus, et Eesti põliselanike ja sisserännanute konflikt ei ole unikaalne iseeneses, vaid võrreldav mujal maailmas kogetuga. Praegu on aga nomenklatuuri nimistus jalgrataste leiutamine, ja veel ajaloolase näpunäidetel ning Teaduste Akadeemia õnnistusel.

Teadmine on valgus, mitteteadmine aga pimedus. Kuid teadmine on ka jõud ja tõeotsingud võimust tiivustatud. Kuigi meie teadmised tulenevad erinevate ideede/kogemuste võistlusest, represseerib võim meid alati sobilike teadmiste puudumisel. Üliõpilased saavad halva hinde, õpetlased aga hakkavad sahtlisse kirjutama.

Sotsiaalne teadmine ja juhid

Veelgi enam, aeg-ajalt tuleb ka ette «avalikke hukkamisi» ja häbiposti naelutamisi, sest mõned vasakpoolsed kaunishinged julgevad avaldada Eesti riigile kahjulikke mõtteid ja on muidu võimu silmis ebapädevad.

Sotsiaalne teadmine on tulnud alati kasuks neile demokraatlikele juhtidele, kes ei löö vedelaks inimühiskonna keerukate sõlmpunktide ees. Ja vastupidi, see on hirmutanud neid valgustatud juhte, kelle jaoks vabadus mõelda kitsendaks nende võimupiire.

Ma ei ole enam kindel, kas võimu ja vaimu, sobilike ja sobimatute teadmiste vahekord annab praegusel pronksiajastul sama hea tulemuse võrreldes sellega, kui rajati Tartu Ülikool või pandi nurgakivi Eesti Vabariigile. Ühel kaalukausil seisab (sotsiaal)teadlaste tsunftiau ja teisel riiklik julgeolek. See ei ole lihtsalt a priori võimu ja vaimu vastasseis.

Vaid ikka vaimu kriitiline arusaam sellest, kuidas võimu kogutakse ja jagatakse, tarbitakse ja kuritarvitatakse. Ennasttäis võimur ei vaja õpetajat/sotsiaalteadlast nagu ka vaimuhiiglane ei paindu võimu kummardama.

Aitäh IRLile, kes seisab haridus- ja teaduskulutuste suurendamise eest järgmise aasta riigieelarves, et siis kinni maksta valitsejatele sobilikke teadmisi...