Maris Mälzer: üliõpilase ülestunnistus: miks ma ei ole õnnelik?

Maris Mälzer Foto: Postimees.ee

Kõigepealt pean ma vabandama lugejate ees, sest ma ei kavatse rääkida õppjeõudude palgaprobleemidest, teadusrahastamisest, kõrgkoolide infrastruktuuri parandamise vajadusest või õppekavade akrediteerimisest, mis on kõik väga olulised küsimused ja tihedalt seotud hariduse kättesaadavusega, vaid räägin väga egoistlikult sellest, mis minu kui tudengi hingele kõige lähemal.

Umbes poolteist aastat tagasi lõpetasin ma ülikooli ja astusin kohe edasi õppima magistrantuuri. Olen paljusid endisi üliõpilasi kuulnud ütlevat, et tudengiaastad on inimese elus ühed kõige õnnelikumad. Ja siis ma küsisin endalt, Maris, kas sa oled õnnelik?

Nii kurb kui see ka pole, pidin tõdema, et ei ole. Küsite, miks?

Ma ei ole õnnelik, kuna tunnen, et töötamise kõrvalt õpitu pole kinnistunud ja minu bakalaureuse diplomil ilutsevad hinded on saadud poolmuidu. Ilma et sellega kaasneks korralikku teadmistepagasit; mu pangaarvel ilutseb enda koolitamiseks kulunud 70 000-kroonine õppelaen ja ma pole kindel, kas ja kuidas ma selle tagasi maksan.

Kannatuste rada

Tahaksin lugeda rohkem erialakirjandust ja pühenduda täiel määral magistrantuuri lõpetamisele, ent tühi kõht ja kapitalistist korteriomanik neelavad kogu raha, mida ma oma kaheksast viieni tööga teenin. Mu südamest käib valu läbi, kui ma mõtlen nende vaeste tudengite peale, kes saja krooni säästmiseks on nõus vihmasajus teeserval koju hääletama või kui ma näen, kuidas mu kursusekaaslased pingutavad endal vere ninast välja, et saada 14 protsendi õnnelike sekka, kel on võimalik saada 800-kroonist õppetoetust.

Mul tuleb kurbus peale, kui ma näen gümnaasiumiõpilasi õppimas pähe Tammsaare «Tõe ja õiguse» viit osa, et kirjandis oleks võimalik suurt eesti klassikut kõvasti tsiteerida, sest see tagab kõrgemad eksamitulemused, mis omakorda sillutavad tee õppemaksuvabale kõrgharidusele.

Ja üle kõige kurvastan ma selle üle, et tean, ma ei ole ainus, kelle tee kõrghariduseni on olnud üks kannatuste rada ja takistuste ületamine. Olen üks väga tavaline ja keskmine Eesti tudeng, kellel on kahjuks liiga palju kaaskannatajaid.

Ma ei ole kohe üldse õnnelik ja hakkan mõtlema, et üliõpilased on ikka üks väga egoistlik punt inimesi: kõikidest vihjetest, takistustest ja jala taha panemistest hoolimata jätkavad nad oma õpinguid ning püüavad ronida teadmisteredelil järjest kõrgematele astmetele.

Kuidas nad ometi juba lõpuks aru ei saa nendest vihjetest, mis neile antakse? Kuidas üliõpilased on nii rumalad, et ei mõista: neid ei taheta?

Või kas see on ikka nii? Eestil on ilus dokument nagu kõrgharidusstrateegia aastateks 2006–2015. Sellest dokumendist võib välja lugeda hoopis midagi muud. Seal öeldakse, et kõrgharitud inimesed on Eestile isegi väga olulised, ja selleks, et neid oleks rohkem ning nad saaksid parema hariduse, tahetakse läbi viia palju muudatusi.

Muu hulgas tahetakse tagada kõrgharidusele õiglane ligipääs ja võimaldada üliõpilastel õpingutele pühenduda. See kõik tekitab minus lootust täis küsimuse, et kas tõesti on võimalik, et see lahing haridust omandada tahtvate inimeste ja neid igapidi takistada püüdva riigi vahel on tõesti ükskord lõppemas?

Tudeng õppigu!

Kui Eesti tahab jätkata oma majandusedu, tahab kuuluda Euroopa tõsiseltvõetavate riikide hulka, tahab jõuda teadmistepõhisesse ühiskonda, siis peab siinne kõrgharidus muutuma elitaarsest hüvest kvaliteetseks, kõigile võimekatele ja motiveeritutele kättesaadavaks haridustasemeks.

Liiga kaua on üliõpilaste huvide peal liugu lastud ja ekspluateeritud nende võimekust hariduse nimel ennast pooleks rabeleda. Kannatusekarikas on tühjaks imetud ja selle arvelt on tühjenemas ka see karikas, mida võiks nimetada kõrghariduse kvaliteediks.

Eesti Üliõpilaskondade Liit usub, mina kui üliõpilane usun, et tudengite olukorda saab leevendada vaid vajaduspõhise toetussüsteemi sisseviimisega, mis tähendab, et kõikidele tudengitele tuleb anda just nii palju toetust, kui palju on vaja neil täiskoormusel õppetööle pühendumiseks, nii et neil ei oleks vajadust õpingute ajal loengus viibimise asemel tööl istuda. Üliõpilase töö on õppimine! Laskem neil teha oma tööd!

Eesti Üliõpilaskondade Liit on analüüsinud siinset kõrgharidusmaastikku ja uurinud väliskogemust, mille põhjal valmis oktoobri alguses üliõpilaste sotsiaalsete garantiide kontseptsioon. See on kättesaadav EÜLi kodulehel ja trükisena kõrgkoolide üliõpilasesinduses.

Artikkel põhineb nädalavahetusel Tallinnas peetud hariduskonverentsi kõnel.