Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2240829t1h19b9.jpg)
Oleme jõudnud ajajärku, kus pole enam vaja selgitada, millist kahju toob alkoholi (liig)tarbimine nii riigile kui kogu ühiskonnale. Kõik on ühel meelel, et alkoholi tarbimist ja kättesaadavust tuleb piirata. Kuidas seda aga teha? Selles osas kahjuks üksmeel puudub. Seni on mindud kõige lihtsamat teed rakendatud ajalisi piiranguid. Ligi 100 omavalitsust on juba aastaid tagasi keelanud öise alkoholi müügi. Millised on tulemused?
Uue rangema alkoholi piiramise eelnõu esitamisel lähtus Tallinna linnavalitsus politsei andmetest, mis näitavad alkoholijoobes toime pandud õigusrikkumiste arvu suurenemist (PM 21.06.2007). Seega jõuti järeldusele, et senised (öised) piirangud on olnud liiga liberaalsed ja neid tuleb karmistada. Eelnõu võetigi vastu ja selle aasta 1. augustist on Tallinnas alkoholi müük õhtul kella kahekast hommikul kella kaheksani keelatud. Tehtud!
Läti näide
Ometi on meil lõunanaabritelt kohe analoogne näide varnast võtta. Lätis pole pärast kella 22 vägijooki müüdud juba viis aastat. Ometi on selle ajaga kasvanud arvel olevate alkohoolikute arv pea 20 protsenti.
Kui veel 2002. aastal ostis keskmine lätlane poest 7,2 liitrit viina, siis 2005. aastal juba 11,1 liitrit. Nüüd kaalubki Läti Eestile vastupidi öise müügikeelu lõpetamist (Kaire Uusen, PM 11.09.2007). Miks siis joomine müügi ajalisel piiramisel ikkagi ei vähene?
Põhjus on selles, et ajaliste piirangute korral hakkavad inimesed alkoholi korraga rohkem ostma, st varuma. Mis aga varutud, see tavaliselt ka kiirema lõpu leiab. Seepärast tarbimine ei vähenegi, vaid isegi suureneb.
Seda sellepärast, et kui varem jäi märjuke poodi, siis koduste varude korral on see kohe käe-jala juures. Pummelungi ajal ei teki enam küsimustki, kas minna poodi uue pudeli järele või mitte. Alkoholi kättesaadavus on sedasi hoopis suurenenud.
Kas nüüd, kui Tallinnas on uued rangemad piirangud, oleme midagi kuulnud sealsest alkoholi tarbimise või sellega seotud õigusrikkumiste arvu vähenemisest? Mina küll ei ole.
Kui alguses ehk tõesti alkoholi müük mõnevõrra vähenes, siis pärast esialgset piiranguokki on inimesed hakanud uute oludega kohanema ja oma käitumist muutma. Sisseoste tehakse nüüd lihtsalt varem, et enne kella kukkumist saaks ka kangemad joogid ühekorraga ära osta. See aga on tekitanud poodidesse pikemad järjekorrad eriti just enne kella 20. Pärast seda olukord normaliseerub.
Elu on muutunud (loe: muudetud) ebamugavamaks. Nüüd on enne piirangu algust poodides korraga palju rohkem rahvast tunglemas, mille tõttu tekivad pikad järjekorrad. Kui aga järjekorrad pikenevad, sunnib see kassiire kiiremale tööle, mistõttu jääb vähem aega dokumente küsida ja kontrollida.
Nii suureneb võimalus, et müüja eksib ja alaealised saavad alkoholi kätte. Selle peale näitab keskerakondlik Tallinna linnavalitsus aga kohe nulltolerantsi ja võtab kauplejalt alkoholimüügi loa pooleks aastaks ära. Jälle tehtud!
Kõigepealt küsiks, mis dokumentide kontrollija tavaline teenindaja toidupoes üldse on? Milline on tema väljaõpe dokumendi alusel isiku tuvastamiseks? Kuivõrd ta suudab eristada võltsitud dokumente õigetest? Kuivõrd me saame kindlad olla, et ta üldse tõepoolest viib ostja ja dokumendil oleva isiku kokku? Milline on tema väljaõpe isikutuvastuse osas?
Meie õigusriigis pole toidukaupade müüjatele mingeid isikutuvastuse oskuste nõudeid. Lasnamäe putkas ei oska müüja isegi eesti keelt, aga õlut müüb mis mühiseb! Mida teab tema isikut tõendavatest dokumentidest ja nende alusel isikute korrektsest isikutuvastusest?
Kui me ei suuda tagada korrektset isikutuvastust, siis mismoodi me üldse saame kindlad olla, et viina ei müüda alaealistele? Isegi kui me tahaks, ei suudaks me iial suure kaadri voolavuse käes vaevlevat müüjaskonda koolitada piisavate oskustega isikutuvastajateks. Seda ei juhtu eales.
Kes vastutab?
Siit me jõuamegi järelduseni, et toidupoes lihtsalt EI SOBI alkoholi müüa. Arenenud riikides on sellest aru saadud, kuid Balti riigid ei taha kuidagi õppust võtta. Skandinaavias on kangema alkoholi müük toidupoodidest eraldatud ja koondatud eripoodidesse, kus võimuorganid suudavad ka järelevalvet korraldada.
Mis aga toimub meil? Alkohol laiutab igas viimases kui poes, tanklas, putkas... Opositsiooni küsimusele, miks ei ole järelevalvet teostavad linnaametnikud suutnud alates 2005. aastast tuvastada mitte ühtki alkoholi müümise juhtu alaealisele või purjus inimesele, vastas Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli, et linn ei saa panna ametnikku valvama iga alkoholileti juurde (PM 22.06.2007).
Müügikohti on nii palju, et neid kõiki ei suudeta kontrollida see on lihtsalt võimatu. Sellest ka kerge alkoholi kättesaadavus alaealistele. See ongi teine argument, miks alkohol ei sobi toidupoodi.
Kolmas argument, miks alkohol eraldi poodidesse koondada, on reklaam. Siinkohal ei räägi ma reklaamist meedias, vaid sellest, et alkohol reklaamib ennast ise, vahtides meile vastu hunnikute viisi igas toidupoes, kuhu me sisse astume. Poes käivad iga päev ka meie lapsed.
Juba väiksest peale kasvavad nad kõrvuti viinapudelitega. Nüüd on meie igapäevakeskkonda lisandunud ka kasiinod. Mängupõrgud on tekkinud pea igale tänavanurgale, lisades üha uusi ahvatlusi halvale teele minekuks. Miks me laseme ohtlikel sõltuvustekitajatel ühiskonnas sedasi laiutada?