Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2240827t1h24cf.jpg)
Möödunud nädalal räägiti palju ühest psüühikahäiretega laste riigikoolist. Tegelikult ei õpi selles koolis juba ammu ainult psüühikahäiretega lapsed. Otsust pole veel tehtud, kuid karta on, et peaaegu 50-aastase ajalooga kool vajub vist järgmisel aastal unustuse hõlma.
Seda Saaremaa kooli, mis on olnud paljudele elutööks, oleks saanud, ja ehk saaks ka praegu, päästa. Seda enam, et probleemid psüühika- ja käitumishäiretega niisama lihtsalt ei kao.
Ebasoodus õpikeskkond
Räägitakse, et lapsed muutuvad oma olemuselt iga aastaga järjest keerukamaks. Viru keskuse jõhkrutsemised ja Lõuna-Eesti turismitalude noortepeod on hetkel vägagi aktuaalsed teemad. Kuid kusagilt Eestimaa koolist peavad needki lapsed mingitki värvi tunnistuse saama. Olgu selleks siis mõni erikool või lapse kodukohajärgne õppeasutus.
Üks ei välista teist, pigem tasuks olla partneriteks, tagasiside lapse edusammudest võiks ideaalis mõlemas liinis toimida. Kuid ükski pedagoogika- ega arstiteadlane pole Eestis veel sellel teemal laiemat diskussiooni algatanud. Huvitav, mida oodatakse? Ja nii juba aastaid. Arvamust pani mind avaldama soov kutsuda asjaosalisi üles laiemalt mõtlema ja arutlema psüühika- ja käitumishäirest kui hariduslikust erivajadusest nii tava- kui ka erikooli tingimustes. Ka Orissaare internaatkooli tulevik on mu südamel.
Orissaare internaatkool on Eesti kõige raskemate oludega kool. Nii äärmuslike olmetingimuste kui ka õpilaskontingendi mõttes. Õpikeskkonna ebasoodsatest mõjudest annavad märku karjuv vajadus kooli ümberstruktureerimiseks ja erialaspetsialistide puudus. Siia on saadetud lapsed, kellega ükski teine kool enam hakkama ei taha saada, kuigi neil on selleks rohkem võimalusi. Arvatakse ekslikult, et erikool suudab imet teha, et merekohin rahustab meeli, ja üldse on parem, kui lapsed kodust kaugel saare peal on.
Lapsed ei muutu üleöö, seda paljud, sh kohalikud inimesed ei tea. Liiga palju on näpuga näitajaid, kuid entusiastlikke vabatahtlikke pole end kooli appi pakkumas tänini kohanud. Mitmete ringijuhtide kohad seisavad vakantsena. Suurt imet teha me veel ei suuda, pole piisavalt vahendeid ja inimesi. Väikseid imesid teeme aga iga päev. Õpetame ja kasvatame Eesti kodanikke, kelle kätte tahame tulevikus usaldada riigi. Igas õpilases peitub potentsiaal, ka kõige probleemsemates.
Ka koostöö kodudega pole märkimisväärne. Paralleelne sotsiaaltöö kohaliku omavalitsuse initsiatiivil lapsevanemate muude eluliste probleemidega nii enda kui ka oma lapse hüvanguks on peaaegu olematu. Paljud emad-isad vajaksid nt psühholoogilist abi, et leida tagasitee iseenda ja oma lapseni. Teadmine abi olemasolust pole sellises olukorras lahendus. Vaja oleks drastilisemaid samme.
Uus õppekava
Iga päev imestame nõustamiskomisjonide töö üle. Millal viimased meil olukorraga tutvumas käisid? Kui mina oleksin tavakooli pedagoog või nõustamiskomisjoni liige, siis leiaksin, et last ei tohiks Saaremaale saata. Ehk tasuks pigem lapse kodukoolil veel kord proovida. Nii tõsised on meite lood.
Orissaares õpivad koos nii psüühikahäiretega, õpiraskustega kui ka lihtsalt koolikohustust mittetäitvad lapsed. Kooli ülesandeks on lapsed vastu võtta ja nendega kuidagimoodi hakkama saada. Kuid eriõpetamise asemel tegeleme paljuski karjatamisega.
Tegeleme kõikide lastega, ka nendega, kes ühelgi hommikul üle klassiukse läve ei astu. Me püüame neid veenda, paluda, meelitada, isegi ähvardada. Reaalseid motivaatoreid, mis lapse kas või natukene end kokku võtma ja pingutama paneks, on liiga vähe. Pole lihtsalt midagi pakkuda. Kõik noored ei adu siingi oma probleemide tõsidust. Kas internaatkooli õpilast peaks motiveerima tondilossi moodi Stalini-aegne koolimaja või riikliku õppekava liiga jäik struktuur ja nõudmised? Paljud lihtsalt ei tulegi tundidesse, alevis on rohkem õhku ja elu.
Juhul kui tullaksegi, tekib õpetajal kohe õigustatud küsimus, mil määral arendati eelmistes koolides laste sotsiaalseid oskusi? Kas õpioskustele ka eraldi tähelepanu pöörati? Töö algab paljudega nullist. Lüngad aineteadmistes on liiga suured ja individuaalne õppekava pole imerelv.
Teen ettepaneku välja töötada uus sobilik õppekava. Karistus- ja kiitussüsteem lonkab koolis mõlemat jalga. Kasutada on ainult hea ja kuri sõna. Me vajame uut süsteemi, mille väljatöötamiseks on tarvis head asjalikku nõu ja vahendeid nii riigiametnikelt kui ka erialateadlastelt. Oodatud on juba kaua. Kogu Eesti haridussüsteem ootab.
Nädalavahetuse lehes kirjutati, et Orissaare koolis töötavad peamiselt eripedagoogikaalase kõrghariduseta staaikad pedagoogid. See pole päris nii. Ma olen 25-aastane sama kooli logopeed. Pean tunnistama, et mul pole veel vastavat kvalifikatsiooni, kuid teisi julgeid spetsialiste suve lõpus minuga koos konkureerimas näha polnud.
Muide, Tartu Ülikooli lõpetas sel kevadel üle saja sotsiaalpedagoogi, eripedagoogi ja logopeedi. Olen psühholoog Lia Hanso arvamusega nõus, et erialaspetsialistid pole tahtnud end selle kooliga siduda just kooli lahtise tuleviku pärast. Nii ootame tänagi, kunas härra haridusminister Lukas siia kanti satub ja kooli külastab või kunas ta lihtsalt sulgemisotsusele alla kirjutab.
Mutrikesed on meil head ja säravad, aga kokku ei moodustu süsteemi, sest riik kui oluline koostööpartner on aastaid jõude seisnud. Ka sotsiaalsüsteem ei taha haridussüsteemiga selle kooli puhul hästi haakuda.
Hingega õpetajad
Meie kooli õpetajad ja kasvatajad on tõelised kullatükid, et on suutnud koolis nii pikalt vastu pidada. Mis sellest, et iga päev 99 korda 9 augus käivad ja vahel prilliklaase põrandalt kokku korjavad. Enamikul on paari aasta eest läbitud eripedagoogikaalane täiendusõpe. Neil on hindamatu praktiline töökogemus, mida meil, peatsetel eripedagoogika lõpetajatel, veel pole. Nad on suurepärased inimese- ja ainetundjad. Nad teevad oma tööd hingega.
Usun, et Eestimaal pole ühtegi teist nii julget ja kannatlikku pedagoogi. Meie õpetajaid ihaldaks iga teine Eestimaa kool. Riik on erinevate hariduslike erivajadustega lapsed Orissaarde kokku sumanud ja kanged maanaised ja -mehed püüavad neist tuleviku jaoks riigiväärilist kodanikku vormida.
On aeg langetada julged hariduspoliitilised otsused kuritegevuse ennetamise kasuks. Alaealised kohtupingis pole enam ammu uudistesaadete tippteema. Ja ikka veel kustutatakse haridusmaastikul tulekahjusid.
------------------------------------------------------
Kommentaar
Tarmu Kurm, haridus- ja teadusministeeriumi kommunikatsioonibüroo juhataja:
Ministeerium on paljuski artikli autoriga nõus juba aastaid on Orissaare internaatkoolil olnud raskusi käitumisraskuste ning psüühikahäiretega õpilaste igapäevase õpetamise ja kasvatamisega.
Orissaare internaatkooli on maakondade nõustamiskomisjonid suunanud sellised õpilased, kellega tavakoolis ei ole toime tuldud.
Koolil puudus pikka aega õppetöö alusdokument kooli õppekava , mis poolteist aastast tagasi siiski koostati ja kinnitati. Koolis on puudus õpilaste erivajadustest tuleneva eriväljaõppe ja kvalifikatsiooniga õpetajatest ning erialaspetsialistidest.
Haridus- ja teadusministeeriumi esindajad on viimastel aastatel kooli üsna sageli külastanud: 2005. aastal viidi koolis läbi teenistuslik järelevalve, korduvalt on koolis viibinud ministeeriumi koolikorralduse osakonna spetsialistid, sel aastal tutvus olukorraga koolis ministeeriumi kantsler.
Ka Orissaare internaatkooli nõukogu on arutanud kooli tulevikku puudutavaid küsimusi ja leidnud, et koolis ei ole toimunud arengut juba aastaid.
Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas langetab Orissaare internaatkooli tulevikku puudutava otsuse lähiajal.