Erki Nool: publikust, tasemest ja rahast muidugi ka

Erki Nool Foto: Peeter Langovits

On vana tõde, et inimesed hääletavad jalgadega. Nad lähevad sinna, kus parem, ning eelistavad seda, mis parem. Kui teatris tükk ei lähe ning saal tühi, ei tule ühelegi teatrijuhile pähe süüdistada rahvast selles, et nad suurest kunstist aru ei saa – ta lihtsalt võtab tüki maha ja seab lavale uue, mis rahva tagasi toob.

Eks ole televisioongi üks suur lava. Ent seal näivad kehtivat teised seadused, vähemasti meie armsas ETVs. Ehkki sealgi hääletab publik, küll mitte jalgadega, vaid näpuliigutusega, ei näi see telejuhte häirivat.

Vastupidi, ollakse solvunud, kui «tühjale saalile» viidatakse – nemad pakkuvat taset, ainult et rahvas ei mõistvat seda. Siit küsimus: kas arvatakse, et rahva toob tagasi ainult moraliseerimine? Ning teinegi küsimus: kas rahvustelevisioon on mõeldud kogu rahva või elitaarsete marginaalsuste teenimiseks?

Tõsi, üks rahvusringhäälingu uutest juhtidest kasutabki sõnapaari «kogu rahvas», kui kirjutab: «ETV poole peab vaataja saama ka edaspidi pöörduda, kui ühiskonnas toimuvad olulised murrangud, kui kogu rahvas rõõmustab või kurvastab.»

Tore, jätame meelde. Sest kui aprilli lõpus toimusid tänavatel «olulised murrangud», oli neid küll otsepildis kajastamas Kanal 2, ETV poole aga miskipärast ei saanud «vaataja pöörduda».

Mäletame, et tookord kõlas ETV-lt seletusena: nemad otsustasid anda juhtunust ülevaate hiljem, koos tasakaalustatud hinnanguga. Hüva, aga tõsiasjaks jääb, et hetkel, kui «kogu rahvas kurvastas», liikus keset sündmusi ringi üksnes kommertskanali kaamera, vahendades pilti, mis muidu jäänukski rahval nägemata ja üle elamata. Mis puutub aga tasakaalustatud hinnangusse, siis seda otsib ajakirjandus tänaseni ja vist jääbki otsima.

Veel üks tsiteering samalt juhilt: «ETV jätkab spordi suurvõistluste ülekandeid… Selle ülesandega saab hakkama vaid rahvustelevisioon, täites eesmärke, mida seadusandja meilt ootab.» See lause on miskipärast jäänud poolikuks. Sest lõpetada tulnuks ta nii: «…ning pakkudes taset, mis inimesi rahuldab.»

Tõsiasi on, et juba aastaid on suurvõistluste ülekannetega ühel ajal startinud internetis vaatajate üksmeelsed pahameele- ja nördimusavaldused. Küsimus: kas tõesti pole ükski senistest juhtidest pööranud tähelepanu olukorrale, kus ühelt poolt on ülekannete aegu ETV-l suurim vaatajatearv, ülekantav aga saab rahvalt hävitava hinnangu?

Kusjuures ei kiruta ju reportereid isikulisel pinnal, nagu nüüd üsnagi alatult Vahur Kersnat, vaid üksnes nende pakutavat toodangut. Ei mõista, miks ETVs on peetud sellist olukorda normaalseks, kus sündmus ise kingib suure vaatajaskonna, sündmuse vahendamine võib aga paradoksaalsel kombel seda arvu ainult vähendada. Miks peavad need spordisõbrad, kel puudub võimalus kanalit vahetada, taluma vihastamapanevat ebaprofessionaalsust?

Vägisi tundub, et ainsaks põhjuseks on omast majast võtta olev tõestus raudsele väitele, et suur vaatajahulk on igaveses vastuolus saate kvaliteediga.

Ehkki asi on muidugi selles, et rahvas võib mitte jagada suurt kunsti ega tükigi seal kaasa rääkima. Seevastu sporti tunneb eesti rahvas suurepäraselt, nagu ta oskab hinnata ka selle vahendamist. Siin maksaks ja tuleks rahvast kuulata.

Eilse sportlasena tunnistan ometigi õigeks, et sõna «sport» ei taga veel automaatselt ei huvi ega auditooriumi. ETVs seda nähtavasti ei mõisteta. Absoluutsel prime time’i ajal ehk laupäeva õhtul kell 20 on kavas nime poolest spordisaade «Kes sõidab Pekingisse?», mille mõttest on raske aru saada ning mida saatejuhid püüavad päästa pingutatud bravuuriga. On parem, kui spordiinimestena anname ise saatele hinnangu, enne kui selle võtab hambusse mõni seesugune, kellele siin otsekui kandikul pakutakse järjekordne võimalus spordi pihta kivi visata.

Ehkki saatel pole spordiga suurt pistmist, on ju inimeste ainus huvi see, kes sõidab sportlastest Pekingisse, aga kes veel, see jätab neid täiesti külmaks. Prime time on lihtsalt ära raisatud.

Kas mu silm ei võta või on hea meelelahutus ETVs nii hästi ära peidetud, et muude kanalite sellelaadse toodangu peale põlastavalt turtsutakse. Kuulge, kui Rootsi suursaadikul kõlbab «Tantsudes tähtedega» häbenemata kaasa teha, miks siis ei kõlvanuks seda näidata ETV-l? Kas heategevust, esinejate enesehuumorit ning vaatajatele lusti pakkuva saate üldnimetus on ikka labasus? Ning kas sadade tuhandete saadet jälgivate inimeste pidamine ilma maitseta karjaks pole siiski liigne ülbus?

Ning lõpuks: kuidas vastavad rahvustelevisiooni juhid kriitikale? Tuntud moel: antagu aga raha, küll me siis taset näitame, tegijad on meil olemas.

No ma ei tea, vähemalt spordis käivad asjad vastupidi: kõigepealt tuleb sul näidata taset, alles siis võid saada tuge. Ning siit edasi: alles siis, kui sul on tase, võid saada oma publiku.

Ei usu, et see ühelgi muul elualal oleks teisiti.