Maarja Lõhmus: Eesti vajab mittepoliitilist avalik-õiguslikku ajalehte

Maarja Lõhmus Foto: Lauri Kulpsoo

Kui vaadata Eesti mõttelaadi keskkonda viimasel 20 aastal, siis on eriline tähendus totalitarismist vabanemisel ja avalikkuse kujunemisel 1980ndate lõpul, 1990ndate algul, mil tekkisid avalikkuse struktuurid ja avaliku arutluse foorumid.

Avalikud foorumid said alguse 1987. aasta koosolekutel, 1988. aasta loominguliste liitude pleenumi kõnedes ja jõudsid ajakirjandustekstidesse, sest totalitaarriigi tsensoritel polnud enam võimalik ajakirjanduses takistada mõtteviisi, mis tegelikus elus olemas oli ja domineeris.

Oli paradoksaalne olukord, kus avalikkuses domineeris mõttelaad, mille vähimgi esilekerkimine meediaavalikkuses oli riikliku tsensuuriga takistatud ja karmilt karistatav.

20 aastat hiljem oleme mõttelaadi ja avaliku teksti väljendustes vastupidises olukorras: kui uskuda meediarefleksioone ja -resonantse, siis justkui käiksid pidevalt suured vihkamiskampaaniad, mida ometi igapäevaelu kohta öelda ei saa.

Totalitarism ja sõna

Loomeliitude pleenumi meelsus ja fosforiidikaevanduse vastasus kandsid ühiskonna ümberkorraldamisprotsessi mõtet, kontrollisid protsesside suunda ja kulgu. Kuigi vajadus sellise mitteformaalse arutleva foorumi järele on olnud pidevalt terav, ei jäänud võimsad avalikkuse foorumid kahjuks püsima, vaid lagunesid, vastupidi avalikkuse ootusele. Miks?

Foorumite ideestikke jäi kandma osa teadlasi – kultuurihingi. Ajapikku on mõttelaadi kandnud ideed välja vahetatud või on maad võtmas taas vaikus nagu totalitarismiajal.

Totalitarismiperioodil avalikkusest tõrjutud sisepagulastest on praegu saanud taas sisepagulased, nad on jõudnud tagasi samasse seisu. Meedia ei otsi ideid ega vaja neid. Meedia pole enam avalikkuse üks mootoreid, vedajaid.

Näeme ühiskonnas põhjendatud muret, kas pole me avaliku arutluse nappusega liikumas tagasi totalitarismi suunas. Tahtmatus sattuda tagasi sellesse süsteemi ja totalitaarsete mõjude alla on samuti väga loomulik.

Demokraatia kaitsmine on vastuseis totalitarismile, sellele iseloomulikule mõttelaadile.

See kord ei peegeldu mitte ainult ühiskonna ülesehituses, vaid ka tekstilises hoiakus selle ülesehituse ja inimese suhtes. Seega on küsimus üldisemas vastuseisus totalitarismile.

Totalitarismi avalikkuses oli sõna «õige», sest totalitaarsüsteemi sõna oli selle süsteemi osa. Olid kontrollitud persoonid, kes avalikkuses sõna kasutama pääsesid. Inimestel polnud avalikkusesse asja, kuid see olukord oli hästi maskeeritud kirjade osakonna, kaebamise võimaluste jm abil, mis omas võtmes avalikkuse madalamatel väheolulistel tasanditel toimisid. Meedias oli oluline ametlik tekst, mis oli määratud mõjutama inimesi – meedia auditooriumi, kel samas endal polnud praktikas pääsu avalikkusesse.

Infoväli või vihakõne

Demokraatlik režiim erineb totalitaristlikust selle poolest, et vabal inimesel peaks olema pääs avalikkusesse, ta on avalikkuse subjekt, vaba arutama ja arvama.

Ma pean ajakirjanduses pidevat süüdlaste otsimist kodanikke alandavaks, eriti imelik on tendents süüdistada kogu rahvast. Karistusootuse õhkkond on olnud iseloomulik totalitaar-avalikkusele. Arusaamatuks jääb selle jätkuv kultiveerimine vabas ühiskonnas – kas ikka vanast harjumusest?

Tulusam oleks otsida väljundeid ja võimalusi, kuidas panna toimima Eesti normaalne infoväli, et väheneks ähvardus- ja vihakõne (hate speech) osa avalikus tekstis.

Eesti avalikkuse kujundamisel tuleb meil valida kahe põhimõtteliselt vastandliku tee vahel – kas avatud infoväli ja ratsionaalne protsesside arutamine või emotsioonidega manipuleerimine, etteheited ja süüdlaste otsimine.

Inimesed on ettevaatlikud, ja põhjusega. Sest aprillikuus kadus vihateksti ja tegevuse piir; vihakõne – vaenu õhutavad tekstid – läks üle reaalseks tegevuseks, ja see oli tagasilöök, võib-olla ka arusaamine Eesti demokraatliku avalikkuse seisust, vihakõne ja infovälja vahekorra analüüsimise koht. Olime läinud valet rada.

Toimunud sündmused näitasid, et Eesti avalikkus, meedia avalikkus ei toimi.

Avalikkus on nõrk

Institutsioonide ja inimese koostoimimine peaks olema hästi korraldatud. Ei saa inimestele lõputult etteheiteid teha, kui institutsioone-struktuure napib või need ei toimi. Inimese igapäevaelu on väärtus – oleks aeg sellest aru saada. Riik peaks teenima inimest. Seega võiks hädavajalikud korraldused seekord teha infokeskkonna ülesehituses.

Auditoorium on väärtus. Praeguses olukorras märgatakse inimest ja auditooriumi küll, kuid äraspidisel viisil, pigem kui reklaamimüügi objekti. Avalikkuse tegeliku demokraatliku ülesande täitmist on aga vähe. Eesti avalikkuses on auditoorium kui kodanikkond nõrk.

Praegune Eesti avalikkuse ja demokraatia probleem on selles, et pole Eesti avalikku foorumit neile, kes ei soovi olla müüdud reklaamiandjale; neile, kes ei soovi olla tarbijad; neile, kes soovivad olla eelkõige kodanikud ja kes soovivad arutada.

Avatud kasuvaba meediafoorumit Eesti trükiajakirjandusest praegu ei leia, pole sellist väljaannet, mis koondaks tähelepanu Eesti protsesside uurimisele ja arutlemisele nii riigisiseselt kui ka välismõõtmes, kus ei domineeriks kellegi omandus- või majandushuvid.

Eesti demokraatlik avalikkus on nõrk. See on probleem, mille tõttu ka avalik-õigusliku ringhäälingu teemadel on väga naljakalt valulikult reageeritud – avalikkus ja avatus peaksid ometi olema demokraatliku riigi meediaväljaannete loomulik osa, igapäevane keskkond ja töö sisu.

Puudulik kanal

Sama ootus on ka Eesti trükiväljaannetele. Kas Jannseni-Tõnissoni arendatud Postimees on tänapäeval see avalik väli, mis on orienteeritud kodanikkonnale ja Eesti elu kujundamisele? Kus on tänapäeva Eestis sellised trükiväljaanded, mis keskenduvad eelkõige kodanikkonnale, milles ei suunata (tarbimise) emotsioone, kus domineerib ratsionaalne arutlus toimunud ja toimuvate protsesside üle?

Sellist infovälja pole. Aga sellist välja oleks vaja.

Eesti ühiskonnas on praegu puudu kanal, kus toimuks sihipärane ja professionaalne arutelu Eesti protsesside üle.

Võib-olla on Eesti ajakirjanduse-avalikkus sellises seisus, et vaja on avalik-õiguslikku trükiajakirjandust, selliselt toimivat ajalehte, nii eesti keeles kui ka tõlkena siinsete kultuurirühmade keeltes. Oluline on, et demokraatlik infoväli ja vaba arutlus jõuaksid inimesteni, ja et inimesed saaksid selles osaleda.

Meie olemasolemise jaoks on oluline, et väljaande sisu ei määraks omanike ja rahastajate huvid, et Eesti avalikkus ei oleks privatiseeritud. Vastupidine tendents on ohtlike tagajärgedega meile kõigile.

Me oleme totalitaarriigi naabrid. Eesti tugevus on avatus maailma infovoolule ja selle adekvaatne analüüs, mis põhimõtteliselt erineb totalitaarriigi olukorrast. Me ei saa omaks võtta totalitaarriigile omast suletust, info valikulisust ja suunamist. Suurim viga, mida ärahirmutatud «avalikkuse avajad – sulgejad» praegu võiksid teha, on püüd ahendada infovälja ja ratsionaalset arutlust, arendada rünnakuid inimeste vastu.

Kui sulgeme ja piirame avalikkust, on see järeleandmine neile, kelle huvides oleks kujundada siin hüsteerilist emotsionaalset iseseisva otsustusvõimeta manipuleeritavat rahvamassi. See oleks kaugenemine euroopalikust mõttelaadist.

Eesti küsimuseks on, mida avatud infovooluga peale hakata, kuidas teadmisi Eesti kontekstiga paremini seostada, kuidas avatust Eesti arendamise huvides kasutada.

Üheks vajalikuks ümberkorralduseks oleks mittepoliitilise avalik-õigusliku ajalehe, analüüsi ja arutlusfoorumi teke. Mis sellest, et mõnes teises demokraatlikus riigis sellist lehte ei ole. Me tuleme totalitaarsüsteemist ega tahaks desorienteeritud olukorda tagasi, ükskõik mis kombinatsioonides ja vormides. Avalikust huvist lähtuva ja avalikku huvi esindava väljaande idee on üle 80 aasta vana, John Reith alustas sellega aastal 1924 BBC loomist.

Me oleme oma arengutes jõudnud selleni, et vajame kodanikkonnale avaliku arutluse võimalust – avalik-õigluslikku väljaannet, kasuvaba meediakeskkonda, milles Eesti ja maailma protsesside ning mõttelaadide jälgimine ja arutlus olekski eesmärk, mitte kõrvalfunktsioon.