Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2238693t1h3d8b.jpg)
Kellele kuulub tänavanurgal mobiiltelefoniga tehtud foto ühest ilusast autost? Kas internetist leitud luuletust, millel puuduvad viited autorile, võib saata luulevõistlusele oma nime all? Kui palju infot enda kohta võiks laps lisada oma profiilile mõnes suhtluskeskkonnas?
Esialgu tunduvad need lihtsate küsimustena, aga kui natuke sügavamalt mõtlema hakata, võib vastamisega kimpu jääda. Sarnaseid olukordi, kus selliseid küsimusi küsida saab, tekib pidevalt.
Internet ja selle kättesaadavus on muutnud arusaamu nii õigustest kui ka kohustustest, kuigi tegelikult kehtivad ka virtuaalmaailmas vanad head reeglid ja kombed.
Nii nagu on ebaviisakas ehtida ennast võõraste sulgedega «päriselus», nii on ka internetis sobimatu esineda teise inimesena või kirjutada enda nimele tegemisi, millega tegelik seos puudub. Nii nagu reaalses maailmas ei ole lubatud varastada, pole seda lubatud teha ka virtuaalses ilmas. Eelistades päriselus jagada kontakte usaldusväärsetele inimestele, ei tohiks ka internetis selles osas järeleandmisi teha.
Seda, et autoriõigused, viisakus, terve mõistus ja ausus on ühtmoodi olulised nii siin- kui ka sealpool monitori, kiputakse alatihti unustama. Oma roll on siin nii koolidel kui kodusel kasvatusel. Kui vanemad ei tunne huvi selle vastu, mis interneti suhtluskeskkondades toimub nii hea kui halb , siis on väga raske ka lastele õigeid käitumismalle selgeks teha.
Koolides muretsetakse küll usuõpetuse pärast, mis on kahtlemata vajalik, kuid ma pole kuulnud, et keegi sooviks õppekavadesse tuua intellektuaalse omandi teema või lapse õigused internetis. Ometi on see vähemalt sama oluline, kui mitte tähtsamgi valdkond! Sarnane olukord valitseb ka turvalisuse osas: räägitakse küll kondoomi kasutamise vajalikkusest, kuid arvutite tulemüüridele ja viirusetõrjele eriti tähelepanu ei pöörata.
Eestis on 768 000 internetikasutajat, kellest ühe aktiivsema osa moodustavad noored nad kasutavad arvutit õppetööks ja meelelahutuseks nii kodus kui ka koolis. Peaks olema iseenesest mõistetav, et neid õpetatakse, kuidas ennast võrgus valitsevate ohtude eest kaitsta.
Ohutut suhtlemist internetis (kus noor veedab suure osa oma ajast) ei peeta prioriteetseks, sellele ei pöörata koolides piisavalt tähelepanu. Näiteks Soomes on sealne kooliamet (Opetushallitus) tegelenud ohutuse õpetamisega koolides juba pikka aega ning interneti- ja arvutiturvalisus on sees nii põhi-, alg- kui ka keskkooli õppekavades.
Inglismaal toetatakse internetiturvalisuse teadvustamist ja koolides õpetamist valitsuse tasemel loodud on nii ametkondi kui erinevaid spetsialistide töökohti, mis tegelevad just ohutu internetiga. Meie koolides nendel teemadel tavaliselt ei räägita.
Ohutu ja turvalise interneti teine pool on kaaskasutajatest hoolimine. Me teame, et koolis on lubamatu teisi lapsi kiusata. Aga kui paljud teavad, et täpselt sama lubamatu on seda teha internetis?
See pole haruldane ega ühekordne juhtum, kus lapsed loovad mõnes suhtluskeskkonnas kasutajakonto kellegi teise nimel ja asuvad siis usinalt tolle nime all sigatsema. Pole üldsegi haruldane, et e-kirju saadetakse teiste nimel, jututubades esinetakse kellegi teisena jne. Need elust võetud näited on nii igapäevased, et ei liiguta eriti kedagi (v.a muidugi last, kelle nime ja andmeid kurjalt ära kasutatakse!).
Sellised asjad toimuvad valdavalt seepärast, et noored küll arvatavasti teavad, et virtuaalses maailmas kehtivad samad reeglid mis päris maailmas, aga ei hooli sellest. Isikuandmed on muutunud odavkaubaks, mida noored jagavad peaaegu valimatult kõigile ja kõikjal: olgu selleks siis olematut allahindlust pakkuv kaupmees või tundmatu veebiportaal, mille kasutajaks saamiseks peab andma oma isikukoodi või koduse aadressi.
Kuidas saaksidki nad seda teada, kui keegi pole neile koolis selgitanud, et kord välja antud isikuandmeid ei saa enam kunagi tagasi. Isiklikud andmed ei ole lihtsalt numbrijada, vaid iga inimese varandus, mida tuleb kaitsta.
Samamoodi ei peeta väga oluliseks reeglite järgimist digitaalses maailmas kergesti kättesaadava muusika, filmide, programmide, fotode ja muu autoriõigustega kaitstu osas. Olen märganud, et valdavalt kehtib arvamus: kui midagi on kergesti kättesaadav, siis võib selle endale võtta. Esimest korda hakatakse tõsisemalt mõtlema siis, kui enda loodud foto või joonistus avaldatakse mõnes väljaandes võõra nime all.
Pean loomulikuks, et koos arvuti- või ühiskonnaõpetusega antakse lastele koolis ülevaade ka turvalisest arvutikasutusest, internetis valitsevatest ohtudest ja autoriõigustest. Täpselt samuti tuleks koolis rääkida isikuandmete olulisusest ning kaitsmise vajadusest.
Loo alguses olevatele küsimustele peaks vastata oskama igaüks, kes on käinud vähemalt kolm aastat koolis. Pilt kuulub loomulikult selle tegijale, mitte autoomanikule, kelle autot pildistati. Luuletust, mille autorit pole märgitud, ei tohi sellest hoolimata oma nime all esitada, sest autori nime märkimata jätmine ei tähenda, et autorit polekski. Tuleks järgida põhimõtet «vähem on rohkem».