Mihkel Mutt

FOTO: Peeter Langovits

Õiguskantsler kutsus üles liikuma rahvuskesksest riigist kodanikukeskseks, kuid praktikas see viimane meil juba toimibki, arvab kolumnist Mihkel Mutt.

Õiguskantsleri ameti juurde kuulub, et ta vahel rahvaesindajatele jutlust peab. Nagu ka president ja veel mõned. Indrek Tederi alateemadest enim vastukaja põhjustas see, mida ta pakkus arutlusaineks seoses kodakondsusega. Selle mõte oli, et kodakondsuseta vanemate alla viieteistaastased lapsed ei peaks esitama taotlust kodakondsuse saamiseks naturalisatsiooni korras. Avalduse peaksid nad esitama üksnes siis, kui nad seda oma lapsele ei soovi.

Siin tuleks eristada kaht: ettepanekut ise ja selle esitust. Õiguskantsleri ametisisu on eeskätt reaktiivne, see tähendab, millegi põhiseadusega vastavuses olemise üle otsustamine. Praegu pakutud «mõtlemise koht» on valdavalt proaktiivne, ette ulatuv.

Muidugi, õiguskantsler tegeleb põhiseadusega tervikuna, viimase juurde kuulub ka nn põhiseaduse vaim. Ja vaim lehvib nii ette kui taha. Aga samas venitab see mõistet ennast nagu püksikummi, nii et seoses põhiseadusega saaks rääkida juba absoluutselt kõigest ja ükskõik kus ja millal.

Suhtumine ettepanekusse endasse sõltub sellest, kas ollakse optimist või pessimist eesti- ja venekeelsete lõimumise võimalikkuse suhtes. Sisuliselt tähendab Tederi pakutu mõnedele inimestele kodakondsuse automaatset andmist. Sest neid, kodakondsuseta isasid-emasid, kes seda ka oma lapsele suisa keelaks, on ilmselt vähe (võib ikka ära kuluda, see kodakondsus, nagu mõne kaubamaja sooduskaart!).

Praktikas puudutaks see vaid paari tuhandet last, mis isegi Eesti mastaapides on väike hulk. Kui kodakondsust nn eriteenete eest on antud ka kahtlastel puhkudel, siis miks ei võiks seda hea tahte aktina anda lastele, lõppeks sõltub ju neist rahvussuhete tulevik Eestis? Ei usu ka, et see oluliselt mõjutaks asjaosaliste stiimulit koolis eesti keelt õppida. Tähtsam, nagu rõhutas ka õiguskantsler on, signaal, mille säärane seadusmuudatus saadab. Kellele?

Moskvale poleks sellel mingit toimet, Kremlis ignoreeritaks seda teadlikult. Läänele oleks see žest väike, ent siiski argument. Tähtsust oleks sel aga meile endile. Olen nõus sellega, mida Teder «Aktuaalses kaameras» ütles: Eesti riik on juba piisavalt tugev, et sääraseid asju endale lubada. Minu jaoks asuks see samal teljel, kus näiteks osalemine NATO ja teiste missioonidel või meedikute ja logistikute saatmine maailma teise otsa. Need kõik kinnitavad seda, mida on nii väga vaja pidevalt kinnitada: Eesti on tõsiselt võetav riik, kes teab, mis teeb.

Aga nõnda mõtlen ma helgel hommikul. Õhtul süveneb pessimism. Ah et Eesti kodakondsus on midagi niisugust, mille omandamiseks tuleb muudkui latti langetada? Kujutlen juba, kuidas keegi venekeelne nooruk pahandab, et talle on tema teadmata mingi kodakondsus pähe määritud.

Ettepanek puudutab ka põhimõttelisi teemasid. Kõigepealt: venekeelsete kodanike ringi laiendamise eesmärk pole kindlasti nn multikulti, vaid ikka eesti «kulti». Et süstida viimasessegi uut energiat. Eesti puhul, sõltuvalt lähiajaloost, ei kehti maailmas üldtuntud immigratsiooniskeemid. Multikulti tähendab ju piltlikult seda, et eri rahvusrühmad nahistavad eri linnajagudes oma rahvusroogi süüa ja pomisevad omakeelseid palveid, ei kavatse õppida asukohamaa keelt ega osaleda selle avalikus elus.

Kas meil on see oht ikka väga reaalne? See võib nii olla näiteks poole sajandi pärast, aga mitte seoses venelastega, me oleme nendega liiga kaua õlgu vastamisi hõõrunud. Mina näen siiski võimalust, et praeguste mittekodanike laste ühest osast saavad kodanikud igas mõttes, toredad eestivenelased, täieliku rõhuga võrdselt selle sõna mõlemal poolel.

Teiseks. Õiguskantsler rääkis, et siiani on meil oldud rahvuskeskne ning tasapisi võiks hakata üle minema kodanikukesksele ühiskonnale ja riigile. Lubage, aga kui meie avalikkus elab Ksenija Balta õnnele ja ebaõnnele samamoodi kaasa kui Gerd Kanterile, siis tähendabki see ju selgelt riigikeskset suhtumist!

Ma ei hakka arutlema, kas rahvusluse aeg peaks ümber olema või mitte. Vaatleme esmalt kainelt, kuidas selle «Herderi-värgiga» tegelikult lood on. Kui küsida ankeedis, kas rahvuslus on tähtis, siis vastame «jah». Ja kui on vaja olla rahvuslik sõnade kaudu, vähese vaevaga, siis oleme ka, nagu aprillisündmuste ajal. See on vajalik, aga sellest peaksid ju kasvama välja teod ja praktilised valikud.

Aga kas keegi jätab ostmata imporditud toiduaine ja toetab eesti põllumeest, kuigi viimase oma on tsipa kallim? Vähesed. Kas tavakodanik pingutab selle nimel, et eesti keel liiga kiiresti ei muutuks (sest natuke muutuda on normaalne)? Ei, üks võõrkeelsete köntväljendite soga pritsib igalt poolt. Kas toetab keegi erakonda, kelle programmis on üldsõnade kõrval ka midagi spetsiifiliselt rahvuslikku? Toetatakse, aga järjest vähem. Mida me räägime siin rahvuslikkusest? Laiutab ainult lakeilik mõtteviis – Eesti suurim häda.

Kõige suurem rahvuslus oleks teadagi laste tegemine, ja mitte niisama, vaid kindla sihiga rahvust suurendada. Aga kui palju meil on neid «ideoloogilisi beebisid»? Neid oli, kui iseseisvus taastati, aga nüüd on nood ise paljunemiseas. Ja tundub küll, et kui praegu üldse lapsi tehakse, siis ikka bioloogilisest loomusunnist, armastusest, ka pensionisambaks ja kõikidel muudel põhjustel, aga mitte selleks, et Eesti rahvast suurendada.

Suurimad rahvuslased on praegu vist väliseestlased. Kodueesti rahvuslus hakkab aga tasapisi hääbuma pühapäevarahvusluseks. Praktikas ongi meil kodanikukeskne riik.