Juhtkiri: tähelepanu tervisele

Eesti mehe lühike eluiga tõmbab meie koha inimarengu indeksi edetabelis alla. Foto: Urmas Nemvalts

Eluiga võib kõigutada Eesti kohta üleilmses indeksis

Eile avalikkuse ette jõudnud ÜRO inimarengu aruanne suuri üllatusi ei paku. Eesti leiame juba üsna traditsiooniliselt viienda kümne algusest, põhimõttelisi muutusi pole ka teiste riikide osas. Sarnane on nii tabelitipp (Norra, Austraalia, Island, Kanada, Iirimaa, Holland jne) kui ka mahajääjad (Sierra Leone, Afganistan, Niger). Ehkki dokumendi koostamiseks kogutud andmed on aastatest 2006–2007, võib arvata, et meie koht (40.) oleks ligikaudu sama ka praegu. On ju majanduskriisi mõju olnud valus kõikjal maailmas.

Ehkki meie meediat ja laiemalt avalikku ruumi vaadates võiks eeldada midagi tunduvalt hullemat, tuleb tunnistada, et meie koht selles tabelis on märkimisväärselt hea. Oleme ÜRO indeksi järgi «kõrge arengutasemega riik», jäädes vaid juuksekarva võrra alla esimesele ehk «väga kõrge arengutasemega» riikide rühmale. Viimased avaliku arvamuse uuringud (sh augustikuine Eurobaromeeter) kinnitavad, et Eesti elanikud on laias laastus oma eluga rahul, ehkki riigi käekäigu suhtes ollakse pigem kriitilised ja skeptilisedki. Muidugi kujundab hinnanguid ka asjaolu, et elame väga kõrge arengutasemega riikide naabruses (Rootsi 7., Soome 12.).

Kui rikkuse osas, mille oluline indikaator on SKT, ei tõota meie positsioon lähiajal tõusta, vaid pigem langeda, tuleks vaadata perspektiivis ka teisi indeksi komponente. Haridus on päris heas seisus ja siin võiks ka asjatundjate hinnangul oodata pigem stabiilsust. Kuid meie murelapseks jääb ilmselt pika aja vältel keskmine oodatav eluiga.

Kui Eesti naistel on see 78,3 ja meestel 67,3 aastat, siis nende näitajatega jääme n-ö väga kõrgelt arenenud riikidest kaugele maha. Tabelijuhil Norral on need näitajad 82,7 ja 78,2, mitmel riigil veelgi paremad.

Eluiga on tihedalt seotud rahvastikutervisega, mida üsna põhjalikult käsitles ka tänavu valminud, elukvaliteedile keskendunud Eesti inimarengu aruanne. Ühe lõppjäreldusena tuuakse selles välja, et investeeringud nii tervisekäitumisse kui tervishoiusüsteemi tasuvad end kokkuvõttes ära ka majanduslikult. Seetõttu tuleks kasuks eri poliitikate (eluaseme-, transpordi-, haridus-, maksu- ja regionaalpoliitika) läbimõeldud koostoimimine.

Kokkuvõttes näitab ÜRO inimarengu aruanne maailmas endiselt valitsevat suurt ebavõrdsust, mida pole kuigivõrd aidanud vähendada ka kõikvõimalikud rahvusvahelised abiprogrammid. Masuaeg suurendab siin riske eriti just kõige haavatavamal, vähem kindlustatud osal rahvast. Aruanne kinnitab, et just neile tuleks ka Eestis rohkem tähelepanu pöörata.