Aastal 1994 sai Vene ühe prestiižsema kinopreemia Nika Аrtur Aristakisjani dokfilm «Peopesad», mis rääkis inimesest, kel ei olnud käelabasid. Ta oli usklik inimene ja käelabade puudumine vabastas ta dilemmast, kuidas on õige risti ette lüüa, kas kahe või kolme sõrmega. Jumalal on ju sellest ükskõik, ta saab aru niikuinii.
Ühe väga liigutava ja mõtlemapaneva mängufilmi «Tuukrikell ja liblikas» peategelane oli insuldi tagajärjel halvatud ja ainsaks kommunikatsioonivahendiks välismaailmaga oli üks silm. Ühtainust silma pilgutades saab ta arstide, pere ja hooldajaga suheldud nii, et isegi kirjutab valmis raamatu. Sest teda ümbritsevad inimesed olid valmis teda, õigemini tema silma kuulama.
Need on natuke drastilised ja paatoslikud näited, aga kaua sa ikka jahud samal teemal? Et inimestelt, kes töötavad ametikohtadel, millest sõltub otseselt inimese elu, turvalisus ja heaolu – arstid, päästjad, politseinikud, vaimulikud –, eeldaks siiski natuke suuremat südant, kui seda nõuab tööleping. Jah, taksojuht helistas politseisse abipalvega ega osanud ennast väljendada eesti keeles. Kas see tähendab, et politsei hakkab nüüd uurima, mis tööd sa teed, ja kui sa oled näiteks müüja või õpetaja, kes seaduse järgi peaks eesti keelt oskama, või kui oled näiteks linna ära eksinud turist, siis tutkit, brat?
Kakál igatahes vedas.