Keskkonnaametnikud peaksid keskkonda kaitsma, mitte hävitama

Kakskümmend aastat tagasi kaitses eesti rahvas haruldases üksmeeles oma maad ja loodust Moskvas kavandatud kaevanduste eest. Fosforiidisõjast sai meie vabadusvõitluse üks vedureid. Nüüd aga, vabadena, hävitavad meie loodust meie endi ettevõtjad koostöös keskkonnaministeeriumi ametnikega, kes saavad rahvalt palka just selle looduse kaitsmise eest.

Lõppev nädal pakkus selle kohta koguni kaks traagilist näidet. Maaomanike vastuseisu tõttu pole keskkonnaministeerium siiamaani suutnud moodustada Harjumaal Suurupis looduskaitseala, kuigi selle loomine algatati juba aastal 2004. Kui omanikud mõni päev tagasi tulevasel looduskaitsealal lageraiet alustasid, siis teatas asekantsler Rita Annus kõigepealt, et keskkonnaministeerium ei saa raiet keelata, kuna raiujail on seaduslik luba. Selle loa, muide, andis tulevaselt looduskaitsealalt metsa mahavõtmiseks keskkonnaministeeriumi enda allasutus, Harjumaa keskkonnateenistus.

Eile, kui suurem jagu metsa juba hävitatud oli, selgus siiski, et ministeerium saab ikka raieloa peatada küll, kui tahab. Aga selleks läks vaja ajakirjanduse turmtuld, vabatahtlike looduskaitsjate eluohtlikke viskumisi metsatöömasinate ette ja lõpuks ministri enda otsust. Kas tõesti kuidagi muud moodi ei ole võimalik saavutada seda, et keskkonda kaitsma seatud ametnikud tõesti kaitseksid keskkonda ehk siis teeksid tööd, mille eest nad palka saavad?

Veelgi kurvem, aga hulga vaiksemalt ligi hiiliv saatus ähvardab Harjumaal Nabalat, kuhu OÜ Merko Kaevandused plaanib koostöös endiste ja praeguste keskkonnaametnikega rajada paekivikaevanduse. See ettevõtmine võib põhjavee taseme alanemise tõttu hävitada kuulsa Tuhala nõiakaevu ning jätta ümbruskonnas veeta maa-alused karstijõed ja tuhatkond kaevu.

Kaevandajate abilisena tegutseb seal endine keskkonnaministeeriumi ametnik Erki Niitlaan. Ministeeriumis töötades oli tal oluline roll selles, et Nabala kaevandus arvataks üleriigilise tähtsusega maardlate sekka, mis võttis kohalikult võimult otsustusõiguse kaevanduse rajamise üle. Nüüd ajab Niitlaan asju juba Merkolt raha saava eraettevõtjana ja ministeeriumis on tema partneriks tema endine otsene ülemus, kellega koos ta varem Nabala kaevanduse rajamist võimaldavaid otsuseid langetas.

Loomulikult pole vähimatki kahtlust, et keskkonnaministeeriumis on kõik JOKK nagu minister Villu Reiljani ajalgi. Aga siiski on kahju, et me raskelt kätte võidetud maad ja vabadust ei oska kasutada muuks, kui ainult armetuks sahkerdamiseks.