Rein Taagepera oma kabinetis Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna majas.

FOTO: Lauri Kulpsoo

Politoloog Rein Taagepera ennustab, et aastakümnete pärast hakatakse siinseid vähemusrahvuste esindajaid tituleerima muukeelseteks eestlasteks. Alles siis võib öelda, et oleme päriselt vabanenud okupatsioonist.

Milliseks hindate praegu eestlaste ja Eesti rahvusvähemuste suhteid? Aga Eesti riigi ja rahvusvähemuste suhteid?

Mõlemad on püssirohutünn, kuhu tikk satub harva. Pronksööd ei ennustanud keegi, isegi kui pinge kuju ümber tõusis. Praegu teame, et töötus kasvab ja venekeelseil annab see ehk rohkem tunda kui teistel. Aga sellest me järeldusi ei tee. Nii enamuskeele kõnelejad kui ka riik kipuvad arvama, et kui märulit hetkel pole, siis ongi kõik korras.

Kas ja mis suunas tuleks suhteid rahvusvähemustega muuta?

Püsivat taustpinget tuleks teadlikult langetada. Kui töökoht vabaneb, on mõtet mõelda, kas venekeelseil on ikka võrdne võimalus kandideerida, isegi kui nende eesti keel on ladus, ent neil ei ole suhteid eestikeelsete hulgas. Teame ometi, kui palju loevad suhted uue töökoha leidmisel!

Kui uut määrust või seadust arutatakse, tuleks mõelda, kuidas see võiks tahtmatult keelevähemust teistmoodi tabada. Juhtmõte võiks olla: ära tee kogemata midagi, mis on eestikeelsele hea, kuid Eesti venekeelsele halb.

Selles mõttes on kahju, et valitsuses pole ühtegi vene kodukeelega ministrit, kes sellistele näpukatele näpu peale paneks. Muidugi on ka kodakondsust soovitatav laiendada.

Hiljuti Postimehes sõna saanud välisajakirjaniku Gyula Mirnicsi sõnul jätab Eesti kinnise ja natsionalistliku riigi mulje. Kuidas saaksime oma kuvandit parandada?

Kui lugeja eelmise vastuse peale turri läks, siis see on osa sellest, mis Mirnicsil mõttes oli. Kuvandit üle ei laki, kui sisu ei arene.

Mirnicsi, Serbia ungari vähemuse esindaja soovitusel võiks Eesti riik rohkem pingutada, et tekitada vähemustes tunnet, et riik armastab neid ja tahab, et nad siia jääksid. Mida te sellest mõttekäigust arvate?

Eks see Vojvodinast pärit ungarikeelne ajakirjanik ole nagu külaline meie tulevikust aastal 2080. Vojvodina kuulus kuni 1919. aastani Ungari kuningriiki. Ungari keel valitses, serbia keel allus.

Siis läks Vojvodina Jugoslaavia alla. Gyula esivanemad avastasid, et nad pole enam imperiaalrahvas, vaid vähemus teisel maal. Küllap arvasid, et ega see nii jää ja serbia keelt polegi mõtet õppida. 1941-1944 saigi Ungari pool Vojvodinat tagasi - ning kaotas taas. Võib arvata, millised olid seejärel serblaste ja ungarikeelsete suhted ja tunded. Ungaris on ikka veel neid, kes arvavad, et ega see nii jää.

Ent Vojvodina ungarlased õppisid riigikeele pikapeale ära ja nüüd arvab ka ungari kodukeelega Gyula Mirnics, et kuidas see teistmoodi üldse olla saab.

Millised võiksid olla esimesed sellised n-ö positiivsed sammud?

Ungari juurtega Mirnics tunnetab, et Serbia riik suhtub temasse nagu ungari kodukeelega serblasse - mitte nagu samasugusesse «ungarlasse» nagu need seal piiri taga. Ja tema suhtub riiki vastavalt.

Kumb oli enne - muna või kana? Küllap vähehaaval koos.

Kunagi hakkab ka meil juurduma arusaam ja kõnepruuk, et eesti keelt valdav, aga kodus muud keelt kõnelev eestimaalane on «muukeelne eestlane» - mitte «muulane». Alles siis oleme päriselt okupatsioonist vabanenud.

Samale päevale Mirnicsi mõtete ilmumisega Postimehes sattus õiguskantsler Indrek Tederi ettekanne riigikogus, mis puudutas samuti rahvusteemat. Mida arvate Tederi mõttest, et Eestil on aeg liikuda rahvuskeskselt 19. sajandi mõtlemiselt kodanikukeskesse 21. sajandisse?

Ükskord me liigume niikuinii. Saame pikapeale lahti suhtumisest, et inimene saab kuuluda ainult ühte rahvusse. Rootsi eestlane võib ennast tunda nii eestlase kui ka rootslasena - ja sedavõrd mitmekülgsema inimesena.

Samas meenutan, et Mirnics peab enesestmõistetavaks, et kõik oskavad riigikeelt. Tuleviku kodanikukeskses Eesti valdavad kõik eesti keelt, räägitagu omavahel, mida tahes.

Kuidas suhtute Tederi soovitusse lihtsustada alaealistele kodakondsuse andmist?

Tederi mõte on mõistlik. Ükskord me läheme veel kaugemale ja anname kodakondsuse kõigile kodakondsuseta püsiasukaile, kes pakkumist tagasi ei lükka. Saab jälle ühest ülearusest jamast lahti.

Miks seda mitte juba praegu teha? Arutledes ühe IRLi tippjuhiga, oli ta ainus vastuargument, et siis saaks Keskerakond kõvasti hääli juurde.

Aga kas ta ikka saaks, kui IRL ise kodakondsuse laiendamist algataks? Teised ju ei saa algatada, sest kardavad, et IRL neid ründab. Nii nagu Richard Nixon oli ainus USA president, kes sai Puna-Hiinat tunnustada, ilma et tuntud kommunismivastane Nixon talle säärde hakkaks.

Selline muudatus annaks sõnumi, et kõik Eesti püsielanikud on eestlased. Siis on ka normaalne, et nad eesti keele ära õpivad, kui veel ei valda.

Eesti rahvusküsimuse lahendamise ahtaim pudelikael ei tundu olevat Venemaa või Eesti poliitika ega ka tavaline eestivenelane, vaid hoopis keskmine suurt idanaabrit kartev eestlasest valija. Kuidas oleks võimalik seda usaldamatust eestlastes vähendada?

Ega serblased Ungarit ka päriselt ei usalda, eriti kui seal tärkab uusi suurriigi taastamisega ärplevaid erakondi. Aga serblased teeksid rumalasti, kui Gyula Mirnicsi taolist ungarikeelset serblast suurriiklastega ühte punti suruksid.

Venemaa on teadagi Ungarist suurem ja mälestus tema ülevõimust Eestis värskem. Nii et usaldamatus Moskva suhtes on tõesti loomulik. Aga me teeksime endile heateo, kui pingutaksime, et teha vahet vene kodukeelega eestlase ja Moskva vahel.