Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2235609t1ha9ce.jpg)
Mäletan aastate tagant juhtimisguru Steven Cowey tähelepanekut sellest, kui tähtsat rolli meie suhtluses mängib keha. Toetudes teaduslikele uuringutele väitis ta, et ainult 2/6 inimese edasiantavast infost on verbaalne. Kogu ülejäänuga saab hakkama meie estikulatsioon, miimika, liigutamine jne; ühesõnaga täpselt nagu loomariigiski on endiselt määravaks nn kehakeel.
Suurepäraseks näiteks kujunesid hiljutised sündmused maailmaareenil (nimelt olen varastel hommikutundidel sunnitud vaatama välisuudiseid hääletu ekraani vahendusel)! Kuivõrd põnev oli jälgida kahe Korea liidri käitumist ja omamoodi kassi-hiire mängu. Ühelt poolt justkui sotsialismi (stalinismi) võidukäiku demonstreeriv Kim, kes ometigi seesmiselt ebakindel. Tasa lõunat esindav Ro, kes küll vaba maailma inimesena loomulikum näis, kuid keda omakorda kodupoliitilised pinged ja loojuv karjäär rõhumas.
Tõeliseks kehakeele triumfiks oli aga päev hiljem nähtud kohtumine Pariisis. Nimelt stseen, kus Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy koos Bill Clintoniga Ukraina riigijuhti Viktor Jutenkot võõrustas. See stseen näitas selgelt, kellele läänemaailma sümpaatia kuulub (kus ilmselt oma värsket positsiooni nautiv Sarkozy ukrainlast omamehelikult kallistas, samas kui Ameerika ekspresident viimast lausa lämbumiseni embas).
Isegi tõeliste poliitikahaide puhul on äärmiselt nauditav tabada momente, kus kehakeel neid reedab. Nii oli tõeliselt huvitav näha tudisevate jalgadega raudkindral Wojciech Jaruzelskit tema kohtumisel paavst Johannes Paulus II-ga, nii nagu ka erariietes Fidel Castrot, kes sama paavstiga kohtudes ühtäkki kahetseva koolipoisina näis.
Oma isiklikest kogemustest meenutan möödunudaastast kokkupuudet René van der Lindeniga, kellest Eesti delegatsiooni suunas lausa jäist vihkamist õhkus. Mainitud episood leidis aset Berliinis Euroopa Liidu tippkohtumisel, kus ka esimest korda kantsler Angela Merkelit nägin. Vaatepilt oli üllatav: kindlasti ei õhkunud temast suurriiklikku poosi. Pigem oli see kõrk segu pastori tütre tagasihoidlikkusest ja terase poliitiku tähelepanelikkusest.
Mis puutub aga meie oma poliitilist liivakasti, siis on kindlasti kõige nauditavamateks isenditeks Villu ja Edgar!
Eks ole mõlemad piisavalt kaua kõndinud lubatu ja lubamatu piirimail ning seetõttu ka tihti objektiivide tule all. Ainult et kui Reiljan oma eheduses kõike lausa välja õhkab, on Savisaare jälgimine märksa huvitavam. Pealtnäha kivinäolise maski all võib just tema poosidest tajuda õhkõrnu virvendusi sellest, kuivõrd teadlik ta oma kombinatsioonidest on. See on riigikogu saalis istujale meeldiv pilt. Palju meeldivam kui omaaegsete surematute (äraostmatute) kätteõpitud poosid. Aga see on ajalugu poisid on arenenud!
Oma kehakeelt võime arendada lõpmatuseni. Küll on tore, et inimene ikka veel on osake loodusest!