Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/08/30/14035950t1h423b.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2235203t1h2175.jpg)
Selleaastane Nobeli rahupreemia läks õiglaselt ÜRO kliimamuutuse töörühma (IPCC) tuhandetele teadlastele. Just nemad on ette võtnud suurepärase ja äärmiselt raske töö, mis peab täpselt ütlema, mida võib maailm oodata kliima muutumisest.
Teine auhinnasaaja, USA endine asepresident Al Gore on näinud tublisti vaeva, et meile öelda, mida meil tuleb karta. Kui IPCC hinnangud ja järeldused põhinevad põhjalikul uurimisel, siis Gorei sellised piirangud nii tugevasti ei seo.
Gore ütles oma Oscari võitnud filmis (mida üks Briti kohtunik nimetas äsja «ühekülgseks» ning «teaduslikke vigu» sisaldavaks teoseks), et sel sajandil võime oodata merepinna kuuemeetrist tõusu. Sealjuures ta eirab oma kaasnobelisti IPCC järeldusi, mille kohaselt merepind tõuseb sel sajandil kõigest 15 kuni 60 sentimeetrit, tõenäoliselt aga umbes 30 sentimeetri jagu. See on enam-vähem sama, mida inimkond on kogenud viimasel 150 aastal.
Gore kurdab ägedalt ka Gröönimaa jää kiireneva sulamise ja kõige selle pärast, mida see planeedile kaasa toob, kuid jätab tähele panemata IPCC järelduse, et praeguse sulamistaseme püsimise korral tõstab see sajandi lõpuks merepinda kõigest 7,5 sentimeetri võrra. Samuti ei pööra Gore tähelepanu teadlaste väitele, et Gröönimaa temperatuur oli 1941. aastal kõrgem kui praegu.
Gorei mureobjektiks on ka jääkarude tulevik. Ta väidab, et nad upuvad, sest kaob nende jäine elukeskkond. Paraku räägib ainuke teadusuuring, mis kuidagi haakub selle väitega, ainult sellest, et neli jääkaru uppusid tormi tõttu.
Poliitikust filmiloojaks hakanud Gore tunneb rahutust kuumusega seotud surmade arvatava kasvu pärast. Sellel on küll ka teine pool, mida ta ei maini: temperatuuri tõus vähendab külmalaineid, mis nõuavad palju rohkem inimelusid kui kuumus. Parimate uuringute kohaselt nõuab kuumus aastal 2050 praegusega võrreldes 400 000 inimelu rohkem, kuid külm samal ajal 1,8 miljonit inimelu vähem. Õigupoolest näitabki esimene kliimamuutuste majandusliku mõju põhjalik uuring, et ülemaailmne soojenemine võib tegelikult elusid päästa.
IPCC on suurejooneliselt teatanud, et nad oleksid rõõmsad ka selle üle, kui Nobeli preemia oleks pälvinud ainuüksi Gore. Mina olen rõõmus, et see nii ei läinud ja et IPCC töö sai väärilise tunnustuse.
Gore aitas kaasa maailma teadlikkuse tõstmisele. Kahjuks pöörab see meie tähelepanu kõrvale asjadelt, mis on tegelikult olulised. Kliimamuutus ei ole ainuke probleem, millega maailm silmitsi seisab. Meie ainitine tähelepanu sellele, mis jätab varju teised planeedi ees seisvad väljakutsed, suureneb aga veelgi Nobeli preemia omistamise tõttu Goreile.
Gore keskendub eelkõige maailma liidritele suunatud üleskutsele kärpida süsihappegaasi õhkupaiskamist, kuid planeedile teeksid head ka mitmed muud sammud. Eelseisval sajandil sõltuvad arengumaad aina enam toiduainete impordist arenenud riikidest. Selle peamine põhjus ei ole mitte ülemaailmne soojenemine, vaid see, et arengumaades on üha rohkem inimesi ja üha vähem haritavat maad.
Näljaste inimeste arv ei sõltu niivõrd kliimast, kuivõrd demograafiast ja sissetulekutest. Erakordselt suured süsihappegaasi emissiooni kärped võivad tähendada veel rohkem toidupuuduses inimesi. Kui meie eesmärk on võidelda alatoitumisega, on poliitika, mis seab eesmärgiks tagada neile toit, inimelude säästmise mõttes 5000 korda tõhusam kui süsihappegaasi õhkupaiskamise vähendamisele kulutatud miljardid dollarid.
Ülemaailmne soojenemine suurendab tõenäoliselt mõnevõrra ka malaariaohtu, kuid CO2 kärpimine pole võitluses selle haigusega kaugeltki nii tõhus kui moskiitovõrgud ja ravimid, mis võivad üsna odava hinnaga päästa iga aasta 850 000 inimelu. Kulukas Kyoto protokoll aitab samas aastas malaariast päästa kõigest 1400 inimest.
Ajal, mil me muretseme kliimamuutuse kaugemate tagajärgede pärast, ei võta me midagi ette praegu planeedi ees seisvate probleemide lahendamiseks. Ka käesoleval aastal sureb nälga peaaegu neli miljonit inimest. Kolm miljonit inimelu nõuab HIV/aids. Kaks ja pool miljonit inimest sureb õhusaaste kätte. Mikrotoitainete ja puhta joogivee puudus nõuavad mõlemad kaks miljonit inimelu.
Tähelepanu ja raha nappimise tõttu on oluline, et me suudaks probleemidest jagusaamiseks välja mõelda parimad lahendused, mis tooksid kasu kogu järgneva sajandi kestel. Kui keskendume ainult tänaste probleemide lahendamisele, tugevnevad meie kogukonnad, majandus muutub elujõulisemaks ja infrastruktuur kindlamaks. See lubab ühiskonnal paremini toime tulla ka tulevaste probleemidega, sealhulgas ülemaailmse soojenemisega. Kui aga kärpida massiivselt süsihappegaasi õhkupaiskamist, on tulevased põlvkonnad vaesemad ega suuda nii hästi muutuvate oludega kohaneda.
Gorei kannab vankumatu usk, et kliimamuutus on maailma suurim väljakutse. Jah, tema meelekindlus ja kirglikkus väärivad tõepoolest tunnustamist. Kuid selleaastaste Nobeli preemia võitjate kontrast on ometi tohutu. IPCC tegeleb detailsete uuringutega, milles esmatähtsat rolli etendavad faktid. Gore läheneb samale probleemile hoopis teisiti.
Copyright Project Syndicate 2007