Nii on ELi tabanud reformiväsimus. Ettenähtavas tulevikus alusleppeid enam ei kohendata, ühendusele suuremat poliitilist eluvaimu sisse ei puhuta. Praeguseks on ilmne, et ELi laienemine tappis süvenemise, halvas ELi kui poliitilise projekti, mille suunas oli astutud pikk samm ühisraha euroga veel 2001. aastal. Prantsuse diplomaat
Jean Monnet, üks ELi algideolooge, uskus 50. aastail, et ühisele vääringule järgneb viie aastaga poliitiline liit. Nii kiirelt poleks asjad ehk kulgenud, kuid laienemiseta oleksid ELi eelarve-, maksu- ja välispoliitika tunduvalt konsensuslikumad kui praegu.
Laienemisele on järgnenud pettumine nii läänes kui idas ning integratsiooniimpulss on liiva jooksnud. Edasiliikumine on tardunud igal rindel – peale koostöö süvenemise on peaaegu peatunud ka laienemine. Lissaboni lepe oma ebakindla tulevikuga on kõik, mis sellest päästa on õnnestunud.
ELi ees seisab nüüd küsimus: kuivõrd on säilitatav status quo, olemasolev inerts? Kuivõrd kindlustatud on ühendus taandarengu vastu, mis hakkab seinast kiskuma juba müüri laotud kive?
Ideoloogiline konsensus, usk paremasse ühisesse tulevikku on, nagu öeldud, juba tõsiselt kannatanud. Vaid viie aasta eest tulevikukonvendis peetud tulised vaidlused põhiseaduse preambuli ja Euroopa kristlike (või mittekristlike) jagatud väärtuste üle tunduvad kuuluvat hoopis teise ajastusse.
Eksivad need, kes arvavad, et kaotada pole palju – seda eriti Ida-Euroopas. EL on meile andnud viimase saja aasta kõige stabiilsema välispoliitilise konteksti, avanud kontinendi majanduse, sise- ja tööturu, kaotanud piirid Narvast Portugali rannikuni. Need on hiiglaslikud hüved, mille hoomamiseks on vaja päris mitu sammu tagasi astuda.