Ahto Lobjakas.

FOTO: .

Elagu Lissaboni lepe, Euroopa Liidu konstitutsioon on surnud! Iirimaa teine, seekord õnnestunud referendum lubab loota, et seitsmendat aastat käiv ühenduse remont on lõppemas. Päris lõppsadamas Lissaboni lepe veel ei ole, ratifitseerimata on see Poolas ja Tšehhi Vabariigis, kus kaigasteks kodarates on presidendid.


Kui Lissaboni lepe lõpuks jõustub, saab tehtud kunagi hädavajalikuks peetud ELi laienemisjärgne kohandamine. Laieneb enamushääletuse printsiip (ja aheneb liikmesriikide vetoõigus), riikide häältekaal hakkab paremini peegeldama nende suurust, Euroopa Parlamendi võimupiirid suurenevad, ELile tekib veel üks president (kokku kolmas, kui mitte arvestada eesistujariiki) ning tugevneb välispoliitikakoordinaatori roll. Kõik iseenesest huvitavad muudatused, mille tegelik väärtus ja vajalikkus on tuleviku näidata, toimib ju ühendus praegugi.



Mis aga Lissaboni leppes peaaegu täielikult puudub, on igasugune psühholoogiline efekt – mis oli ELi aluslepete remondi tegelik ajend. Euroopa Liit kui poliitiline projekt on langenud varjusurma, kui mitte päris hinge heitnud. Kes väljaspool kitsast pühendunute ringi mäletab ELi nn tulevikukonventi, mis sünnitas ühenduse esimese põhiseaduse?



Aidanud pole see, et ELi uuendusprojektide jaoks on kombeks komistada valijate tahtele. Ikka ja jälle on lepped referendumitel läbi kukkunud – 1992. aastal Maastrichti lepe Taanis, 2001. aastal Nizza lepe Iirimaal, 2005. aastal ELi põhiseaduse leping Prantsusmaal ja Hollandis, Lissaboni lepe 2008. aastal taas Iirimaal. Ikka ja jälle on ühendusel tulnud end alandada ja loojakarja läinud lepetele hing jälle sisse puhuda kordusreferendumiga – korra Taanis ja nüüd kaks korda Iirimaal. Ükskõik, millised ka oleksid eraldivõetult referendumite läbikukkumiste põhjused – rahvahääletused on teatavasti sisepoliitika väljund ja pantvang –, on märk külge jäänud ka ELile. See, mille rahvas on korduvalt tagasi lükanud, ei saa olla lõpuni legitiimne.



Nii on ELi tabanud reformiväsimus. Ettenähtavas tulevikus alusleppeid enam ei kohendata, ühendusele suuremat poliitilist eluvaimu sisse ei puhuta. Praeguseks on ilmne, et ELi laienemine tappis süvenemise, halvas ELi kui poliitilise projekti, mille suunas oli astutud pikk samm ühisraha euroga veel 2001. aastal. Prantsuse diplomaat



Jean Monnet, üks ELi algideolooge, uskus 50. aastail, et ühisele vääringule järgneb viie aastaga poliitiline liit. Nii kiirelt poleks asjad ehk kulgenud, kuid laienemiseta oleksid ELi eelarve-, maksu- ja välispoliitika tunduvalt konsensuslikumad kui praegu.



Laienemisele on järgnenud pettumine nii läänes kui idas ning integratsiooniimpulss on liiva jooksnud. Edasiliikumine on tardunud igal rindel – peale koostöö süvenemise on peaaegu peatunud ka laienemine. Lissaboni lepe oma ebakindla tulevikuga on kõik, mis sellest päästa on õnnestunud.



ELi ees seisab nüüd küsimus: kuivõrd on säilitatav status quo, olemasolev inerts? Kuivõrd kindlustatud on ühendus taandarengu vastu, mis hakkab seinast kiskuma juba müüri laotud kive?



Ideoloogiline konsensus, usk paremasse ühisesse tulevikku on, nagu öeldud, juba tõsiselt kannatanud. Vaid viie aasta eest tulevikukonvendis peetud tulised vaidlused põhiseaduse preambuli ja Euroopa kristlike (või mittekristlike) jagatud väärtuste üle tunduvad kuuluvat hoopis teise ajastusse.



Eksivad need, kes arvavad, et kaotada pole palju – seda eriti Ida-Euroopas. EL on meile andnud viimase saja aasta kõige stabiilsema välispoliitilise konteksti, avanud kontinendi majanduse, sise- ja tööturu, kaotanud piirid Narvast Portugali rannikuni. Need on hiiglaslikud hüved, mille hoomamiseks on vaja päris mitu sammu tagasi astuda.



Ilma uute poliitiliste impulssideta kannatab esimesena geopoliitiline kontekst, niipalju on nüüdseks selge. Euroopa piir jookseb mitmes olulises mõttes endiselt läbi Euroopa Liidu, mitte selle välispiiridel. ELi välispoliitiline lisaväärtus on kärbumas maailmas, mille pendel on naasmas riikliku suveräänsuse doktriini juurde ning mille suuremate läänepoolsete liikmete jaoks on liidusolidaarsus oma erahuvide teostamisel üha suuremaks koormaks. See on sama solidaarsus, mida idapoolsed liikmed tõrjuvad süvenemise kontekstis.



Vaid paari-kolme aastaga on muutunud absurdimaigulisteks selliste


euroentusiastlike pamfletistide nagu Jeremy Rifkini ja Mark Leonardi kujutelmad «polttsentrilisest» maailmast, milles võrgulaadsete jõuväljadega EL tuleb edukamalt toime kui toore jõuga oma suveräänsust teostav USA (või Venemaa).



Suurema intellektuaalse tulejõuga Robert Cooperi kontseptsioonil EList kui vabatahtlikust impeeriumist pole läinud palju paremini. Mis saab siis, kui selline impeerium ise kaotab tahte? Impeeriumi külgetõmbejõud on siis tõmme tühjusse (või peaga vastu seina jooksmine), sellest saab destabiliseeriv faktor ühenduse enese piiridel, kus naabrid peavad üha enam valima reformide teoreetiliste hüvede ja reaalpoliitika maiste nõudmiste vahel.



Ebastabiilsus piiridel (loe: Venemaa vastutõmme) heidab üha tuntavamat varju ka ELi enese sisse. Et elame koordinaattelgede paigastnihkumise ajal, on tunda Eestiski, kus välispoliitiline debatt on järsku elavnenud, kuid vaid selleks, et kohe üle võlli käia. Ajal, mil Euroopa veed muutuvad üha sogasemaks, on Eestis pinnale ujunud mitu võrdselt puuduliku reaalsustajuga koolkonda. Esimene ja populaarseim väidab, et mitte kellegi ees kulpi lööv Eesti kaitseb end kõige paremini Brüsselis jalaga uksi lahti lüües; teine loodab Eesti enda kaitsevõimele, kas NATOga või ilma; ja kolmas usub, et järeleandmised Venemaale ei muuda meie riikluse kvaliteeti. Debatist rabatud valitsust võib süüdistada passiivsuses, kuid vähemalt ei jookse ta amokki.