/nginx/o/2008/12/22/108596t1hccc2.jpg)
Möödunud nädalal jõudis avalikkuse ette kaks juhtumit, kus ema jättis magava imiku üksi autosse ning lahkus, olles enne auto parkinud kohta, kus seda mitte teha ei tohi. Ühel juhul auto teisaldati, teisel kutsusid kontrolörid politsei.
Merike Tamm: raamid emadele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Transpordiameti ametnikud kahtlustavad suisa sellist taktikat: jätta laps autosse magama eeldusega, et siis ei vii keegi autot ära, olgugi, et see on valesti pargitud. Arvestatakse ametniku hoolivusega, aga kus on ema enda südametunnistus?
Emad pahandavad selle jutu peale – kui nad teavad, et laps magab rahulikult, pole põhjust vedada teda kaasa kaubanduskeskusse või asutusse, kus imiku und häirivad eredad lambid või kus teiste inimeste bakterid last rohkem ohustavad kui jahedas autos viibimine. Tõsi, spetsialistid ei soovita üldse imikuga – isegi kui ta on ärkvel – käia rahvarohketes, lärmakates ning kirevates kohtades, sest see kahjustavat lapse nõrka närvisüsteemi.
Aga üksi autos magavat titat varitsevad ju peale alajahtumise ja ülekuumenemise veel sajad muudki ohud, mida me ei oska ennustada. Sõidab keegi ema äraolekul parklas seisvale autole otsa või juhtub ema endaga midagi – terviserike, avarii või midagi muud sellist, mis ei lase tal lapse juurde naasta ning laps jääb saatuse meelevalda.
Ja nagu näitas «Pealtnägija», ei olnud vanemad oma ühekuuse imiku juurest eemal mitte väidetud viis minutit, vaid terve veerandtunni. Ka poes ei käi tegelikult naljalt kiiremini ära.
Lastekaitsjad peavad vajalikuks lastekaitseseaduses määratleda, mis vanuses lapsi võib üksi jätta. On selleks kooliiga või mõni muu vanus, hakatakse alles arutama. Kas selle eesmärk on mõtlematutele vanematele selgem raamistik ette anda või saada parem võimalus lohakate karistamiseks, otsustagu igaüks oma rikutuse piirides.
Meid kasvatati teistmoodi. Mina käisin tee lasteaeda ja tagasi üksi. Ei olnud jalgrattakiivreid, turvatoole ega auto tagaistmetel turvavööd. Lapsed hakkasid justkui varem kaela kandma ja peres oma kohustusi täitma. Seepärast on arusaadav, et paljusid ajab liigne ettevaatlikkus muigama ja liigseid reegleid peetakse pigem USA halenaljakaks meetodiks. Aga kogu meie keskkond on muutunud ohtlikumaks.
Lastekaitsjad näevad, et õnnetusi juhtub meie lastega liiga palju. Ju siis vajavad meie vanemad paremaid juhiseid, kuidas neid vältida. Loomulikult ei saagi me oma lapsi sajaprotsendiliselt kaitsta, nad komistavad ka meiega koos olles. Aga selle võimaluse minimeerimine on iga ema ülesanne, vähemalt nii kaua, kuniks laps ise enda eest seista või end aidata ei oska.