Lasse Lehtinen: kommunistid boonuspunktidest ilma

Lasse Lehtinen Foto: Postimees.ee

Minevikku on raske käsitleda. Mida suurematest riikidest jutt, seda raskem paistab see olevat. See on keeruline ka Soomes. Seda näitab ajakirjaniku Jaakko Anhava ja endise välisministri Erkki Tuomioja sõnavahetus.

Anhava kirjutas Helsingin Sanomates (26.02.07), et ka kommunistide julmustest peab saama rääkida. Tuomioja vastas sellele samas lehes (28.02.07), et «fanaatiline tembeldamine ei vii keskustelu edasi» ja et ta ei soovi makartisimi-sugust ajujahti.

Venemaal ollakse jätkuvalt sel arvamusel, et Talvesõda oli soomlaste endi süü. Soome peaministri Risto Ryti sõlmitud leping Saksa välisministri Joachim von Ribbentropiga 1944. aastal oli Juri Derjabini arvates kuritegelik akt.

Nõukogude välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov sõlmis sama mehega lepingu viis aastat varem, kuid seda ei peeta veel patuks, ehkki kaks hirmuvalitsejat – Hitler ja Stalin – jagasid sellega riigid omavahel.

Jätkuvalt väidetakse Venemaal tõsimeeli, et Eesti, Leedu ja Läti liitusid Nõukogude rahvaste suure perega 1940. aastal omal vabal tahtel. Sekkumised 1956. aastal Ungaris ja 1968. aastal Tšehhoslovakkias olid rahuoperatsioonid.

Prantsuse vastupanuliikumine oli suurim pärast sõda. Kollaboratsionistid ja «sakslaste pruudid» kaotasid oma au kõikjal, ka Norras ja Taanis. Ikka veel põrnitsevad suguvõsad ja külad üksteist eri Euroopa osades.

Türgis ähvardab seda, kes räägib avalikult üle 80 aasta tagusest armeenlaste genotsiidist, vangla või vähemalt kohtu. Napoleon oli psühhopaat ja mõrtsukas, kellele Prantsusmaa ehitas triumfikaari ja püstitas obeliske. Stalinile saab Venemaal osaks ilmselt sama au.

Diktatuurid ja diktaatorid saavad mingil põhjusel erilise kohtlemise osaliseks. Natsivalitsuse teod on põhjusega hukka mõistetud igal pool. Seda on teinud nii palju kannatanud juudid kui ka ehedat kahetsust üles näidanud sakslased.

Kommunism on selles suhtes pääsenud nagu koer ketist. Tihti pakutakse seletuseks, et idee oli siiski päris hea, ehkki pätid selle nässu keerasid.

Lenini ja Stalini käed on sügavamal veres kui Hitleri omad, kuid siiski leitakse punase terrori toetuseks leevendavaid seiku. Meil on rahusambaid ja parke ning Lenini muuseum Tamperes.

Keegi ei julge, mitte ka mina, panna ette mingisugust mälestusmärki Soome-Saksa relvavendlusele, mis aitas siiski otsustavalt kaasa tõrjelahinguis 1944. aasta suvel. Võib-olla oli Soome ainus riik, kus Hitleri armee käitus korralikult.

Tšiili endine diktaator Augusto Pinochet valitses riiki kõva käega ja vastutab vähemalt 3000 kaasmaalase tapmise eest. Teda sooviti kohtu ette oma tegude eest vastust andma.

See-eest Saksa Demokraatliku Vabariigi parteijuht Erich Honecker, kelle käsul lasti maha sama palju ärahüppajaid Berliini müüril, pääses pensionile vaba taadikesena. Nagu teeks kommunistlik idee selle kandjast süüdimatu. Ehk nii ongi.

Euroopa Nõukogus koostati eelmisel aastal resolutsioon, milles mõisteti vähemalt kordki hukka suur osa kommunistide julmustest. Esimest korda Euroopas suutis seda teha rahvusvaheline organisatsioon.

Soome sotsiaaldemokraadid hääletasid resolutsiooni vastu, sest nende arvates kuulub minevikus tuhnimine ajaloolastele ja tekstki olevat pelk parempropaganda.

Oleks tasunud hääletada koos enamusega. Sotsiaaldemokraadid on ajaloos alati likvideeritavate nimekirjas esimesed olnud, nii natside kui ka kommunistide valitsemise ajal.

Küsin vaid, mitmes rongkäigus ja resolutsioonis on meie seltsimehed osalenud eelmistel aastatel, kus teksti ja takti määrasid kodukommunistid?

Fašistlikud mõrtsukad ei teeni järeltulevatelt põlvedelt mingit haletsust, kuid kommunistid ka mitte mingeid boonuspunkte.