Leon Glikman: Eesti õigus öelda «ei»

Leon Glikman Foto: Postimees.ee

Vabariigi valitsus teatas 20. septembril 2007, et ei rahulda Nord Stream AG 31. mail esitatud taotlust merepõhjauuringuteks, mis ettevaatuspõhimõttest tulenevalt on vajalik eeltingimus gaasi torujuhtme paigaldamiseks Eesti majandusvööndisse Läänemeres.

Naabrussuhete eksperdid kiidavad valitsuse sammu, kuid ennustavad infosõda, samas kui välispoliitika vaatlejad leiavad, et Eesti kaotas projektis kaasarääkimisõiguse. Vaieldamatult on gaasitoru teataval määral poliitiline, sellega on seotud olulised majandushuvid ja kindlasti saab teema üle ka õiguslikult diskuteerida. Meie arvates on vähemalt õiguslikust aspektist tegemist positiivse otsusega.

22. detsembril 2005. aastal kirjutasime Äripäevas arvamusartikli kavandatavast gaasitrassist Soome majanduspiirkonnas, kus me ennustasime õigesti, et tulevikus võib aktuaalseks saada diskussioon selle üle, et gaasijuhe tuleks hoopiski Eesti majandusvööndisse paigaldada.

Põhimõtteliselt põrkuvad gaasitoru dilemmas torujuhtmete paigaldamise õigus ühelt poolt ning rannikuriigi suveräänsus, keskkonnaalased kaalutlused ja julgeoleku prioriteet teiselt poolt.

Kõige suurem õigusjõud vastuargumentidest on keskkonnakaalutlusel, olles otsesõnu sätestatud torujuhtmete paigaldamise õiguse reservatsioonina ÜRO 1982. aasta rahvusvahelise mereõiguse konventsioonis (art 79 (2). Protsess, milles otsustatakse gaasijuhtme rajamine või selle keelamine või luuakse rajamiseks eeldused, ei ole seega mitte midagi muud kui huvide kaalumine. Õiguslikud argumendid kalduvad pigem kogu projektile selgesõnalise «ei» ütlemise poolele.

Esiteks, majandusvööndi kehtestamise eesmärk on tagada rannikuriigile võimalus ammutada sealt enda kasuks vajalikku ressurssi, näiteks kala, mis on traditsiooniline osa eestlase toidulauast. Sealjuures, rannikuriik ei pea selleks oma majandusvööndit või mandrilava tingimata kasutama.

Konventsioon lubab ka ressurssi n-ö tallel hoida. Kui torujuhe võib seda hüve pöördumatult kahjustada, siis pole põhjust seda lubada. Et konventsiooni mõtte kohaselt kolmandate riikide õigused võivad taanduda rannikuriigi kaalukate õiguste ees, siis on tegemist legitiimse keeldumise alusega. Siinjuures nõuab ettevaatusprintsiip kõige parema tehnoloogia kasutamist valdkonnas, mis kätkeb keskkonnaohtu, samas kui ei ole teada, kas on ikka tegemist parima saadaoleva tehnikaga.

Ükski õigus ei pruugi olla absoluutne. Ka torujuhtme paigaldamine ei ole piiramatu õigus, nagu ei ole seda ka Eestis elavate isikute põhiõigused põhiseaduse järgi. Reservatsioonid on vajalikud teiste isikute kaitseks, praegusel juhul on reservatsiooni aluseks eelkõige keskkonnakaalutlused.

Teiseks, tekib küsimus, miks peaks Eesti soomlaste visatud kuuma kartuli kinni püüdma ja lubama oma suveräänsuse riivega teostada oma majandusvööndis uuringuid torujuhtme paigaldamiseks otseselt huvitatud isikutel, samas kui valitsuse poolt on välja öeldud selgesõnaline seisukoht, et gaasitrassi rajamist ei lubata?

Kellegi õigustatud ootuse eiramine või eksitav käitumine ei ole kooskõlas õigusriigi aluspõhimõtetega. Tsiviilõiguses oleks sellisel juhul tegemist lepingueelsete läbirääkimistega ilma tegeliku tahteta lepingut sõlmida ja haldusõiguses eksitamisega hea haldustava eiramisega. Mõlemad käitumised on õigusvastased.

Kuivõrd ÜRO mereõiguse konventsioon sätestab preambulis liikme kohustuse käituda üksteise suhtes heas usus (konventsiooni preambul: «/…/vastastikuse mõistmise ja koostöö vaimus/…/»), siis oleks tegemist rahvusvahelises mõõtmes samaväärse õigusrikkumisega.

Välistatud on gaasijuhtme rajamise keelamine ilma õigusliku aluseta.

Kui Eesti lubab uuringuid ja asjast huvitatud isikud «objektiivselt avastavad», et Eesti mandrilava sobib gaasitrassi rajamiseks suurepäraselt, siis oleks valitsusel kaunis raske täita ühtlasi oma lubadust oma kodanike ees mitte väljastada ehitusluba torujuhtme ehitamiseks ja samas käituda kooskõlas rahvusvahelise õigusega, tagades konventsiooni art 79 (1) sätestatud kolmandate riikide õiguse paigaldada torujuhtmeid.

Põhjendamatu keelamine, sh õigustatud ootuse ignoreerimine rikub konventsiooni artiklit 79 (1). Rahvusvahelise õiguse rikkumist ei saa Eesti endale kindlasti lubada, kuna suuremat rumalust kui tõsiseltvõetavuse vabavoliline devalveerimine on väikeriigi seisukohalt raske ette kujutada.

Valitsus on oma otsusega vähemalt ajutiselt efektiivselt nurjanud gaasitorust huvitatud isikute võimaluse survestada Eestit ja Soomet samal ajal koos ja eraldi. Kaugeltki pole Eesti kaotanud kaasarääkimisõigust. Eestil on kaasarääkimisõigus kõigis Läänemere keskkonnakaitset puudutavates küsimustes ja seda otseselt Helsingi 1992. aasta Läänemere kaitse konventsioonist tulenevalt.

On täiesti selge, et Läänemerre kavandatav gaasijuhe puudutab kõikide Läänemerega piirnevate riikide huve. Seetõttu tulnuks uuringuloa taotlejatel juba alates projekti kavandamisest astuda samme puudutatud riikidega põhjalikuks ja sisuliseks aruteluks selleks pädeva organisatsiooni kaasabil. Selle asemel aga kasutati pikemaajalise salatsemise ja seejärel fakti ette paneku taktikat.

Heale tavale vastav stsenaarium oleks vastanud kõikide huvidele. Praeguses olukorras puudub igasugune põhjus lasta ennast allutada energiahuvide «jaga ja valitse» stiilis mõjustamisele.