Tallinna Ülikooli õppejõud Tõnis Saarts kirjutab, et Eestis on välja kujunenud n-ö heade aegade eliit, keda iseloomustab ülim enesega rahulolu. Kui see mentaalsus valitseb ka pärast masu lõppemist, siis on väga tõsine oht, et Baltikum ja Balkan tähendavad maailmas üht ja sama.
Poliitikud ei tee enam poliitikat, ajakirjanikud ei tee enam õiget ajakirjandust ning rahval on üsna ükskõik. Selliseid pessimistlikke hääli kostab viimasel ajal Eesti poliitprotsessi vaatlejate hulgast järjest enam (näiteks Indrek Treufeldt, PM AK 5.09). Kui paljudes teistes riikides sundis kriis poliitikuid vilkale tegevusele, siis viimased majanduspoliitilised vapustused pole Eesti poliitilist eliiti enesega rahulolu unest äratanud. Valitsuse päevakavas näib olevat vaid kaks punkti: kärpimine ja euro. Ülejäänu on suuresti rajatud savijalgadel ootusele, et küll turg ise asjad paika paneb ning kõik läheb lõpuks hästi.
See on tüüpiline «heade aegade eliidi» mõtlemine. «Heade aegade eliiti» iseloomustabki arusaam, et poliitikat strateegiliste valikute ja institutsionaalsete ümberkorralduste mõttes polegi vaja teha, kuna «riik on valmis» ja «kõik on hästi». Kust selline «heade aegade eliidi» sündroom on Eesti poliitikasse tulnud? Kas on lootust, et asjad lähitulevikus muutuvad, olgu siis radikaalsema eliidivahetuse või «heade aegade eliidi» enda transformatsiooni läbi?
Rääkides «heade aegade eliidist», ei pea ma silmas kindlapiirilist eliidigruppi, vaid ma käsitlen seda pigem teatud mõttemallina, mida esindavad rohkemal või vähemal määral erinevad eliidigrupid mitmetes Eesti erakondades. Loomulikult on sellist tüüpi mõtlemist kõige enam Reformierakonnas, kuid samuti võib seda teatud määral leida ka IRList ja mujaltki.
Mis iseloomustab «heade aegade eliiti» – õigemini talle iseloomulikke mõttemalle? Esiteks enesega rahulolu ja sügav veendumus, et Eesti valitud majandusmudel ja ühiskondlik arengutee laiemalt on olnud edukas ja ei vaja eriti muutmist või isegi mõnes kohas kriitilise pilguga ülevaatamist. Sama kehtib valitsemise osas – pisiprobleeme on, kuid Eesti haldusvõimekus on hea, poliitikakujundamine efektiivne ning suuremaid muudatusi pole siingi tarvis – «saaks vaid selle euroraha kasutamise asja kuidagi korda…».
Teiseks, poliitikategemine ja kujundamine võrdsustatakse poliitturundusega – poliitika pole mitte niivõrd laiemate strateegiate koostamine, elluviimine ning tulevikku vaatamine, kuivõrd ennekõike kaup, mida saab edukalt turustada.
Seetõttu peab poliitika olema lihtne: keerulisematest reformiplaanidest ja pikematest põhjalikest programmidest ei saa rahvas lihtsalt aru. Siit ka «heade aegade eliidi» mõtteviisi kolmas oluline komponent: klammerdumine nn imerelvapoliitikate külge.
Imerelvapoliitikate all pean ma silmas seda, et kui poliitikakujundamisega tegeletaksegi, siis põhiliselt kõneletakse efektsete loosungite keeles ja käiakse välja üksikud sammud, mis justkui tõotavad lahendada kõik probleemid. Piisab, kui kehtestame emapalga ja sündimus lähebki ülesmäge, iibeprobleemid ning muud perepoliitilised kitsaskohad on hoobilt lahendatud. Langetame tulumaksu ning Eesti majandusele on garanteeritud igavene õitseng ja jõudmine viie rikkama Euroopa riigi hulka.
Praegusest majanduskriisist aitab meid välja uus «imerelv» – euro kasutuselevõtt. Pärast ühisraha kasutuselevõttu tekib välisinvestoritel kohe vastupandamatu kihk siia väikesesse perifeeriariiki investeerida. Majanduskasv taastub peaaegu üleöö ja konkurentsivõimeline teaduspõhine majandus sünnib siis turujõudude survel iseenesest.
Siinkohal kerkib aga oluline küsimus: kust võivad eelkirjeldatud «heade aegade eliidi» mõttemallid üldse pärineda? Tasub meenutada, et 1990. aastate Eesti poliitikute mentaalsus oli hoopis teistsugune: palju dünaamilisem, riskialtim ja tulevikkuvaatavam. Kas praegu keegi küsib, mis saab meist kümne aasta pärast, nagu küsiti 1990. aastate lõpul, kui selle üle käis väga elav arutelu? Paistab, et mitte ainult poliitikud, vaid kogu ühiskond on nakatunud «heade aegade» sündroomi ja tulevikuvaate horisont on ahenenud maksimaalselt kahe-kolme aasta peale. Millal ja miks see oluline mentaliteedinihe toimus?
Et seda mõista, peame minema aastatesse 2000–2001, kui Eesti ühiskond ja poliitika elasid läbi senise lähiajaloo üht tõsisemat madalseisu: tööpuuduse ja kihistumise näitajad saavutasid oma senise kõrgeima taseme, hakati rääkima kahest Eestist, valitsuse ebaõnnestunud reformipoliitikad olid ohtlikul määral vähendanud usaldust kogu poliitilise eliidi vastu, ühiskonda oli tabanud tõsine väsimus reformidest. Toonasest kriisist tulebki otsida juuri, mis aitavad paljuski seletada Eesti 2000. aastate poliitikat ja selles tekkinud seisakut.
Nimelt just aastakümne alguse depressioonist sai tuule tiibadesse Res Publica, kes esialgu tuli välja üsna radikaalsete reformikavadega. Paraku tegi selle erakonna ebaõnnestumine valijad ja ennekõike poliitilise eliidi veelgi ettevaatlikumaks kõikvõimalike ümberkorralduste suhtes ning viis reformiväsimuse maksimumini.
Vahepeal aset leidnud Eesti ühinemine Euroopa Liiduga ja sellele järgnenud hoogne majandustõus tõi kõigile kergendust – oluline verstapost oli ületatud, jõukus majja toodud ja pärast 15 aastat raskeid pingutusi võisid poliitikud julgelt öelda, et me oleme lõpuks olnud edukad.
Reformieliit oli lavalt pühitud ja esile astuski «heade aegade eliit», kellel oli luksus tegeleda põhiliselt vaid ümberjagamisega. Probleemid paljudes valdkondades loomulikult säilisid (regionaalpoliitika, kohalikud omavalitsused, haridus ja teadus, integratsioon jne), kuid üldine ühiskondlik rahulolu võimaldas poliitikutel neid edukalt ignoreerida. Enam ei küsinud keegi kiuslikke küsimusi, et mis saab meist kümne aasta pärast, sest inimesed nautisid raske pingutusega tulnud edu vilju.
Kõige selle krooniks sai praeguse valitsusliidu koalitsioonileping – nii strateegiliste reformipoliitikate vaest dokumenti pole taasiseseisvunud Eesti ajaloos enne nähtud.
Mis saab edasi? Kas «heade aegade eliit» säilitab hoolimata majanduskriisist oma positsiooni või pühitakse ta minema? Siin on võtmeküsimus selles, kas praegune majanduskriis muutub sotsiaalseks kriisiks või mitte. Sotsiaalse kriisi all mõtlen ma seda, kas kriis ja selle terav tunnetamine jõuab ka laiema ühiskondliku tasandini, sünnitades pettumust, depressiooni, tunnet, et midagi on väga viltu.
2000. aastate alguse kriis oli oma olemuselt selgelt sotsiaalne kriis, tekitades laialdase ühiskondliku rahulolematuse, võõrandumise ja protesti.
Midagi sellist me praegu ei näe, pigem näitavad uuringud, et Eesti inimesed on oma eluga endiselt rahul, tulevikku vaadatakse küll teatava murelikkusega, kuid siiski optimisminoodiga. Valitsuse toetusnäitajad kahanevad, kuid veel ei saa me rääkida tõsisest usalduskriisist ja võõrandumisest. Isegi kui majandusmõõn saavutab oma põhja ja tööpuudus kasvab veelgi, ei pruugi see Eesti-variandis siiski kaasa tuua teravalt tunnetatud sotsiaalset kriisi.
Miks? Tasub arvesse võtta, et see kriis erineb varasematest ühe olulise momendi poolest: põhiliseks kannatajaks pole mitte niivõrd traditsioonilised «vaesed ja rõhutud», pensionärid ja maaelanikud, kuivõrd pigem keskklass. See ei ole ühiskonnagrupp, kes asub oma õnnetustes häälekalt valitsust süüdistama ja tuleb tänavale protestima. Nende jaoks pole vasakjõudude käremeelses kriitikas midagi peibutavat – nad kannatavad vaikselt ja võib-olla valivad truult Reformierakonda ja IRLi edasi.
Ilmselt on Eesti puhul laias laastus tõenäolised kolm stsenaariumi. Esimese stsenaariumi järgi läheb majandus peagi ülesmäge, kriisitunnetuse jõudmist ühiskondlikule tasandile suudetakse edukalt vältida, «heade aegade eliit» suudab jääda püsima ja esineb enam-vähem edukalt ka 2011. aasta valimistel, veendes valijat, et just nemad tõid riigi majandussurutisest välja.
Teine stsenaarium näeks ette vasakpoolsete (Keskerakond ja SDE) triumfi, mille eelduseks on kriisi jõudmine sotsiaalsele tasandile. See sunniks «heade aegade eliiti» jalad kõhu alt välja võtma ja tõsiselt pingutama, et pakkuda vasakpoolsete strateegiatele tõsiseltvõetavaid alternatiive, kusjuures siis ei saaks pakutav seisneda vaid üksikutes «imerelvades», vaid milleski kaalukamas.
Kuid on ka kolmas stsenaarium, mis näeb ette tunduvalt radikaalsemat eliidivahetust. Miks on valitsusparteide reiting veel suhteliselt kõrge? Kas tõesti usuvad paremerakondade valijad täiesti siiralt peaministri optimistlikke hüüatusi, et masu on möödas ja kõik läheb jälle kohe rööpasse? Raske uskuda. Nad toetavad praegu Reformierakonda ja IRLi seetõttu, et neil pole alternatiive. Savisaar ja sotsid pole nende jaoks valikud.
Samas on ühiskonnas tunda igatsust teistsuguse eliidi järele – see on soov spetsialistide eliidi järele, kes sisendaks mingit kindlust, kellel oleks mingi plaan, kelle oleks kompetents. See kõik, mis «heade aegade eliidil» praegu puudub. Kujutleme, kui juhtivad majandusspetsialistid praegusest Arengufondist, aga ka näiteks Indrek Neivelt, otsustaksid luua oma partei. Vaevalt et see küll juhtub. Kuid kui juhtuks, mis saaks siis IRList ja Reformierakonnast?
Nii või teisiti oleks ilmselt kõige halvem stsenaarium see, kui praegune «heade aegade eliidi» mentaalsus võidutseb ka pärast masu selgroo murdumist. Esialgsed märgid näitavad küll, et see eliidigrupp pole võimeline ja ei soovigi sellest kriisist õppust võtta. Juba ju teatatakse, et halb uni on peagi möödas ja kõik on varsti jälle sama hästi kui vanasti. Loodetavasti ma siiski eksin ning strateegilisemaid kriisipoliitikaid ja majanduse elavdamise pakette hakatakse pärast valimisi välja käima.
Kui aga praegune eliit ei suuda tõepoolest kriisist midagi õppida ja tulemata jääb ka eliidivahetus, siis ma ei imesta, kui aastaks 2020 ajab enamik eurooplasi Baltikumi ja Balkani süstemaatiliselt segamini, kuna need on «ühed läbikukkunud riigid kõik».