Andra Olm: uus perekonnaseadus – müüdid ja tegelikkus

Andra Olm Foto: Postimees.ee

Milleks uus perekonnaseadus? See on küsimus, mida on viimasel ajal esitanud paljud uue perekonnaseaduse kriitikud. Aus vastus oleks, et loomulikult saab ka ilma uue seaduseta – kui on hakkama saadud seni, saab kuidagimoodi ka edaspidi. Kuid kui on võimalik muuta regulatsiooni paremaks, siis miks peaksime leppima märgatavalt viletsama variandiga üksnes seetõttu, et nii on kuidagi seni hakkama saadud ja sellega ollakse harjunud?

See, et inimesed kardavad muudatusi, on loomulik ja mõistetav ning inimeste hirm muudatuste ees avaldub eriti siis, kui puudutatakse nende isiklikku elu, mille alla perekonnaga seonduv kahtlemata käib. Püüangi siin uut perekonnaseadust senisest põhjalikumalt lahti seletada ning kummutada sellega seonduvaid müüte, mille kaudu on meedias inimestesse asjatut paanikat külvatud.

Perekond ei ole tänapäevases ühiskonnas eraldiseisev nähtus, vaid suur osa peresuhteist (nt varaküsimused) on lahutamatult seotud üldise õigussuhete võrgustikuga. Põhjus, miks uut seadust välja töötama asuti, oligi see, et varasuhted perekonnas on õiguslikult lootusetult iganenud ega käi kaasas ühiskonna arenguga.

Siinkohal on oluline rõhutada, et eelnõu koostamist alustati juba 1996. aastal ning selle pikaajalise valmimise ja menetlemise kestel on eelnõuga töötanud suurel hulgal tunnustatud õigusteadlasi. Selle aja jooksul on ametis olnud ka palju ning seejuures ise parteisid esindavaid ministreid. Niisiis kummutaksin esimese müüdi, et tegemist on üksnes ühe ministri tujuga.

Olulisemateks muudatusteks uues perekonnaseaduses on abikaasade vara juurdekasvu tasaarvestamise süsteem senise ühisvararežiimi asemel, hooldusõiguse kontseptsiooni rakendamine laste ja vanemate suhetes, ülalpidamiskohustuste oluline laiendamine ja täpsustamine ning eestkostesüsteemi parandamine.

Kas nüüd tekib varalahusus?

Varalahusust ei teki. Uues perekonnaseaduses on loobutud varaühisusest abikaasade seadusjärgse varasuhtena ja aluseks on võetud nn vara juurdekasvu tasaarvestamise süsteem. See kõlab võib-olla hirmuäratavalt, kuid põhimõte on tegelikult väga lihtne – ka selle süsteemi kohaselt jagatakse abielu kestel soetatud väärtused pooleks, kuid seda alles varasuhte lõppedes. Samasugune varasuhe kehtib näiteks ka Soomes.

Uus süsteem tähendab tõepoolest seda, et abikaasad jäävad ka abielu kestel kumbki oma vara omanikuks ja võivad sellega iseseisvalt tehinguid teha. Kuid varasuhte lõppedes (näiteks lahutuse korral) saab abielu jooksul vähem teeninud abikaasa nõuda teiselt abikaasalt poolt tema rohkem teenitud varast rahasummana. Eesmärgiks on see, et mõlema abikaasa vara oleks lõpptulemusena suurenenud võrdselt (tasaarvestamine). Kui mõlema abikaasa vara suureneb abielu jooksul võrdselt, siis ei ole kummalgi põhjust teiselt midagi nõuda.

Kui eelnev jutt tundub liiga keeruline, siis ehk aitab uut süsteemi paremini selgitada järgmine näide: Matil oli abielludes 250 000 krooni ja Katil 200 000 krooni. Abielu ei osutunud paraku kuigi õnnelikuks ja peatselt otsustati see lahutada.

Lahutamise ajaks oli Matil vara 150 000 krooni võrra rohkem (400 000 krooni) ja Katil 100 000 krooni võrra rohkem (300 000 krooni). Vara juurdekasv oli niisiis Matil 50 000 krooni võrra suurem kui Katil (150 000 – 100 000) ning seega on Katil õigus nõuda Matilt poolt varade juurdekasvu vahest (50 000:2) ehk25 000 krooni.

Uue seaduse kõige tähtsam eesmärk on majanduslikult nõrgema abikaasa kaitse. Eelnev näide demonstreerib, et uue seadusega ei teki abikaasade vahel varalahusust ja endiselt jagatakse abielu ajal soetatu pooleks. Sellega on purustatud järjekordne müüt varalahususe sisseseadmisest.

Varalahususe võivad abikaasad uue seaduse kohaselt soovi korral kasutusele võtta küll, kuid selleks peavad nad sõlmima abieluvaralepingu. Abieluvaralepingut sõlmimata varalahusust ei kohaldata.

Ka uue perekonnaseadusega suurenev vabadus oma varaga abielu jooksul tehinguid teha ei ole täielik. Arvestama peab abikaasa ja laste huvidega. Näiteks kui ühine kodu või auto on ühe abikaasa oma, siis ka teisel abikaasal on õigus seda kasutada ja omanikust abikaasa ei saa seda teise nõusolekuta maha müüa ega pantida.

Sama keeld kehtib ka siis, kui auto või koduks olev maja või korter oli ühe abikaasa oma juba enne abiellumist. Praeguses perekonnaseaduses sellist piirangut ei ole ja enne abiellumist abikaasale kuulunud varaga (lahusvara) võib ta teha, mida heaks arvab.

Veel üks uue seaduse eelis võrreldes praeguse seadusega: hetkel kuulub ühisvara hulka ka näiteks ühe abikaasa iseseisva majandustegevusega seotud vara ja sellest tulenevalt kannab tema majandustegevuse riske omakorda ka teine abikaasa. Uue perekonnaseaduse järgi vastutab see abikaasa oma majandustegevusega võetud kohustuste eest üksi. Selline lahendus kaitseb abikaasat praegusega võrreldes märksa paremini teise abikaasa riskantsete finants- ja majandustehingute eest.

Aga kui üks abikaasa vara enne lahutust kõrvale kandib? Sellest ei oleks tal mitte mingit kasu, kuna uue seaduse kohaselt võetakse abikaasa vara kindlakstegemisel arvesse ka nende esemete väärtust, mis on varasuhte lõppemise ajaks kas müüdud, ära tarvitatud, hävinud või muul viisil abikaasa vara hulgast välja läinud.

Kas hakkame tšekke koguma?

Tšekkide kogumine erilist tulemust ei annaks – see, kellele näiteks abielu jooksul ostetud jalgratas jääb, peab teisele niikuinii põhimõtteliselt poole selle jalgratta väärtusest kompenseerima, kui see tema vara teisest rohkem suurendab.

Kui üks abikaasa väidab, et jalgratas oli tema oma juba enne abiellumist, siis ta peab seda ise tõendama. Kui ta seda ei tõenda, siis loetakse tema vara selle jalgratta võrra suurenenuks abielu jooksul. Seega ei peaks tšekke koguma mitte abikaasa, kes kaitset vajab, vaid abikaasa, kellel on küüned enda poole ning kes ei soovi, et tema abikaasa tema varast osa saaks. Veel üks müüt purustatud.

Mis saab senistest abieludest?

Uues seaduses ette nähtud seadusjärgne abieluvarasuhe (vara juurdekasvu tasaarvestamine) laieneb ka enne selle seaduse jõustumist sõlmitud abieludele. Kui see nii ei toimuks, siis jääks vana seadus sisuliselt kehtima veel aastakümneteks ja uus seadus ei täidaks oma eesmärke ega nüüdisajastaks abieluvaraõigust. Seda üleminekut ei ole aga põhjust karta, sest abikaasade poolt uue seaduse jõustumise ajaks soetatud varaga ei juhtu mitte midagi hirmsat ning seda ei ole vaja ka jagama hakata.

Selleks ajaks abikaasade ühisomandis olnud vara lihtsalt loetakse nende kaasomandiks ja kummalegi abikaasale hakkab kuuluma sellest pool mõttelist osa. Seda kaasomandit saab käsutada (müüa, pantida) vaid abikaasade kokkuleppel, nagu ka senist ühisvara. Seega ei muutu selle vara puhul sisuliselt midagi. Pärast seaduse jõustumist omandatava vara suhtes aga rakendatakse juba uut seadust.

Nendel abikaasadel, kes siiski soovivad jääda senise varasuhte juurde, on see võimalus olemas. Vana varasuhte juurde jäämiseks piisab vaid ühe abikaasa notariaalselt tõestatud avaldusest, mis tuleb esitada abieluvararegistri pidajale.

Ülalpidamiskohustus

Uue perekonnaseaduse järgi on majanduslikult nõrgemal abikaasal senisest märksa ulatuslikum kaitse. Näiteks seatakse sisse abikaasade vastastikune kohustus aidata kaasa perekonna ülalpidamisele – abikaasadel on kogu abielu vältel kohustus seista hea teineteise eluvajaduste katmise eest.

Perekonna ülalpidamise nõue on uues seaduses konkreetne rahaline kohustus, mille võib vajaduse korral ka kohtu teel sisse nõuda.

Laienevad ka abikaasa võimalused saada teiselt abikaasalt ülalpidamist pärast abielu lahutamist. Erinevalt senisest seadusest lähtutakse uues perekonnaseaduses ülalpidamise suuruse määramisel ülalpidamist saama õigustatud isiku tavapärastest vajadustest.

Võimaluse korral tuleb ülalpidamise määramisel säilitada lahutatud abikaasa senine elustandard. Ülalpidamist saab lahutatud abikaasa nõuda, kui abivajadus on tekkinud seoses väikelapse hooldamise, kõrge vanuse või halva terviseseisundiga.

Veel näeb uus seadus ette ülalpidamise erisätteid lapse sünni puhul. Siin ei ole oluline, kas lapse vanemad on abielus või mitte (ülalpidamisõigus antakse ka vallalisele naisele). Igal juhul on lapse isal lapse ema ülalpidamiskohustus teatud aja jooksul enne ja pärast sünnitust. Ülalpidamist võib muidugi nõuda ka lapse isa lapse emalt, kui isa hooldab ja kasvatab last.

Ülalpidamisõiguse eeldusteks on uue perekonnaseaduse järgi alaealisus (laste puhul) ning suutmatus ennast ise ülal pidada (nt lahutatud abikaasa korral). Vanemal on kohustus ülal pidada lisaks täisealiseks saanud, ent keskhariduse tasandil õppimist jätkavat last kuni tema 21-aastaseks saamiseni.

Vähenevad võimalused vabastada vanemat lapsele elatise maksmisest. Kuna alaealine laps sõltub otse oma vanemast, siis ei saa vanem end vabandada rahalise kitsikusega, vaid ta peab vajadusel piirama ka enda väljaminekuid.

Hooldusõigus

Suurt tähelepanu pöörab uus seadus laste huvide kaitsele. Kasutusele võetakse vanema hooldusõiguse kontseptsioon, mis aitab senisest paindlikumalt siduda vanema õiguste mahu (lapse esindamine, teda puudutavate otsuste tegemine) sellega, kui palju vanem tegelikult lapse kasvatamises osaleb. 1995. aasta perekonnaseaduses on vanema õiguste piiramise võimalused ette nähtud väga rasketeks juhtudeks ning neil juhtudel sekkutakse kindlakäeliselt lapse ja vanema suhetesse.

Uus hooldusõiguse kontseptsioon jaguneb nn isiku- ja varahooldusõiguseks.

Isikuhooldusõigus – tähendab vanemale nii õigust kui ka kohustust teha kõik, et tagada lapse heaolu ja igakülgne areng. Siia alla kuulub muu hulgas lapse toidu, eluaseme ja riiete eest hoolitsemine, tema kasvatamine ja harimine, tema järele valvamine ning otsustamine, kus laps viibida tohib.

Varahooldusõigus – vanema õigus ja kohustus hoolitseda lapse huvides tema vara eest ning last varalistes küsimustes esindada. Mõningate suuremate tehingute tegemiseks on vanematel vaja kohtu luba.

Enamasti kuulub hooldusõigus lapse mõlemale vanemale. Kui aga vanemad elavad näiteks lahus, siis on võimalik määrata hooldusõigus ka ainult ühele vanematest. Hooldusõigust võib piirata vaid kohus.

Uus seadus on praegusest paindlikum, kuna näiteks juhtudel, kus vanem ohustab lapse vara, võib kohus piirata talle kuuluvat lapse esindamise õigust varalistes küsimustes, kuid seejuures on võimalik talle täiel määral alles jätta lapse isikuhooldusõigus. Nii jääb lapsele tema isa või ema siiski alles ning ka tema vara on samal ajal kaitstud.

Kuidas muutub eestkoste?

Eestkoste eesmärgiks on kaitsta piiratud teovõimega isikute õigusi ning huve.

Eestkostja on eestkostetava seaduslik esindaja ja tema tegevusest sõltub paljuski eestkostetava olukord, kuna eestkostetaval ei ole enamasti võimalik ise enda huvide eest välja astuda. Sellepärast on oluline ka eestkostjate tegevuse kontrollimine.

Uus perekonnaseadus seab sisse kohtuliku järelevalve eestkostja tegevuse üle, laiendab eestkostja valiku võimalusi (nt ka teatud juriidilised isikud), täpsustab, milliste tehingute tegemiseks eestkostetava varaga on eestkostjal vaja kohtu luba ning hoolitseb selle eest, et eestkostetava ja eestkostja huvid ei satuks omavahel vastuollu (erieestkoste).

Mida järeldada?

Kokkuvõtteks võib öelda, et uue perekonnaseadusega toimub eri valdkondades mitu muudatust. Abielu kestel soetatud vara jagamine muutub selgemaks, kuigi endiselt saab kumbki abikaasa poole omandatust.

Abikaasade ühine eluase ja sõiduk saavad erilise kaitse, abikaasad ei jaga enam teineteise äririske, abikaasadel hakkavad teineteise suhtes olema laiemad ülalpidamiskohustused, seotakse vanema õigused lapse suhtes tema tegeliku kasvatustegevuses osalemisega ja parandatakse järelevalvet eestkostjate tegevuse üle.

Uut seadust ei ole põhjust karta – seda tuleks lihtsalt paremini tundma õppida. Tundmatud asjad näivadki esmapilgul hirmuäratavad ja teadmatusest tekkivad müüdid süvendavad seda hirmu veelgi.