Igor Kotjuh: Eesti venelane eesti kultuuris

Igor Kotjuh Foto: Postimees.ee

Kui ma alles väike poiss olin, võtsid vanemad mind koos vennaga suviti Ukrainasse, kus elavad emapoolsed sugulased. Tšernigivi lähistel väikses ja mõneti muinasjutulises Zabarovka külas oli minu vanaema valge lubjatud maja, sellest mõned rajatised edasi elasid meie head sõbrad – keskealine ägeda huumorisoonega mees ja tema järjest enam vananev ema.

Mul oli onu Ljošaga põnev rääkida ning ka temale meeldis, kui noor uudishimulik poiss külla tuli. Onu Ljoša oli pime.

Varsti tuli nendest kokkusaamistest välja vastuoluline tõsiasi – see, mis kõige enam huvitas last, valmistas valu naabrionule. Sellegipoolest sain üsna pea teada, et see oli juhtunud raske avarii tõttu, noores eas, purjuspäi, tsikliga vastu laternaposti. Kuid sellest ei piisanud – oli tähtis teada saada, mil määral onu silmad ei näe – sest ta käib omapäi poes ja isegi koorib kartuleid! Sai proovitud kõndida mööda tuba suletud silmadega…

Mitmed ajakirjanikud Eestist ja välismaalt pöördusid pärast pronksööd minu poole, et küsida kohalike venelaste eluolu kohta. Ühed olid siirad ning said nii mõndagi teada Eesti vene kirjandusest, teised olid pealetükkivad ning ei saanud midagi.

Siin ei ole asi minu mõningates negatiivsetes omadustes – mõnikord kipuvad meeleolud vahelduma ebasobival ajal –, lihtsalt ühel hetkel tundsin, et kuskil peab olema piir kohase ja kohatu huvi vahel.

Minu jaoks pole midagi erilist selles, et olen venelane. Tegelikult pole see etniliselt päris korrektne (vanemad pärinevad segaverelistest perekondadest, nii et minus voolab vene, seto, ukraina ja valgevene verd), aga kuna kodus räägiti vene keelt, mida pean oma emakeeleks, siis seepärast määratlen ennast venelasena. Seetõttu kirjutan oma luuletusi peamiselt vene keeles ja seejärel tõlgin need eesti keelde. Selline loominguline tegevus tähendab minu jaoks kahte asja: see on lugupidamisžest minu vanematele ning isiklik tõend aususest enda vastu, sest igapäevaelus ma mõtlen vene keeles.

Ja nüüd kujutage ette: selliste seesmiste veendumustega inimeselt küsitakse, kas integratsioon on läbi kukkunud või kuidas hinnata pronksöö sündmusi? Pööaahhh!

Eesti venelastele võib agressiivne küsimine nende enesemääratlemise kohta olla üsna tundlik kogemus, sest mitmed neist ei seosta oma tegevusi ja plaane Venemaaga. Neil on tekkinud peen ja sügav side Eestiga, selle maa ja kultuuriga ning selleni jõuab alles siis, kui tegemist on hooliva ja empaatiavõimelise küsijaga.

Umbes sarnast hoiakut ilmutasin ma onu Ljoša vastu, lapsed üldiselt oskavad olla siirad. Just see omadus purustab tabusid ja liidab inimesi.

Tänapäeva Eestis on populaarne rääkida venelastest, kuid ebapopulaarne on olla venelane. See on vapustav tõde, millest ma ei saa aru. Meediapildist järeldub, et Eesti venelane pole üksnes etniline kategooria, vaid ka sotsiaalne roll. Kui Ida-Virumaal on juba aastaid käibel nali, et sõna «eestlane» tähistab seal mitte rahvust, vaid erialanimetust (eesti keele õpetaja) – siis eestikeelne meedia tasakaalustab selle oma müütidega.

Loetleksin mõningaid: Eestis elab kaduvväike arv venelasi; kohalikud venelased on enamasti vähemharitud, sageli lihttöölised; kohalike venelaste teine eriala on integratsiooniekspert; kohalikud venelased ei tunne Eesti ajalugu ega kultuuri.

Siinjuures olekski mugav väita vastupidist. Eestikeelne meedia võiks pöörata mitu korda suuremat tähelepanu kohalike venelaste erialastele saavutustele, sest oma tähtsuse poolest ei erine need eestikeelsete kolleegide saavutustest, mõnikord isegi ületavad. Ühes uuemas eesti menufilmis («Jan Uuspõld läheb Tartusse») oli venelasest noor neiu kujutatud väsinud kasiinotöötajana, kelle ülesandeks on öelda turvamehele «u nas problemõ», kui mängusaalis hakkas keegi märatsema – see võib olla ka elust võetud olukord, kuid miskipärast ei jõua minuni meedia vahendusel lugusid kuulsa vene filoloogia koolkonna uuema generatsiooni teadlastest või siis TÜ Narva kolledži vilistlastest, kes õppisid eesti keelt võõrkeelena.

Eestikeelne meedia on harjunud vaatlema kohalikke venelasi poliitilisest vaatevinklist, ajalooliselt ja statistiliselt, mistõttu nivelleeruvad kohalike venelaste individuaalsed saavutused ja omadused – mis ei meeldiks kellelegi.

Mitmed kohalikud venelased tunnevad eesti teletähti ja humoriste, lauljaid ja sportlasi, kirjanikke ja ärimehi, kunstnikke ja näitlejaid – kuid eesti staaride teod jäävad kohalikele venelastele kas isikliku elamuse või siseringi tasandile, sest eestikeelne meedia ei otsi nende arvamust, kui see pole seotud integratsiooniga.

Mis on nende müütide taga? Naljatades võiks järeldada: kui psühholoogid, ajakirjanikud, ühiskonnateadlased ja teised spetsialistid uuriksid meediamüütide tekkelugu ning jagaksid oma kogemusi humanitaaralainimestega, aitaks see avastada nii mõnegi uue kirjandusvõtte.

Üks viis mõista kohalikke venelasi on tutvuda nende loodud kirjandusega. Õnneks pakub ligi kolmekümne siinse venekeelse literaadi looming küllalt uurimisainet, sõltuvalt nende maailma- ja kirjandusvaadetest.

Erinevad generatsioonid on hõivatud erinevate ülesannete lahendamisega. Vanematele autoritele on aktuaalne proustlik kaotatud aja otsimine, püüd mõista NSVLi aega jäänud nooruseiga ning seostada minevikku hoogsa tänapäevaga. Aga ega see nii lihtne olegi, mistõttu otsivad vanema kirjanduspõlvkonna autorid tuge Venemaa kirjandusklassikast.

Nooremad autorid, kes on lõpetanud gümnaasiumi 1990ndatel ning on suuremal määral puutunud kokku eesti keele ja kultuuriga, leiavad mitu põhjust kirjeldada olevikku. Nende kirjutamisstiil on vabam ja modernsem, Eesti on nende sünnimaa ja kodu.

Minu jaoks on huvitav märgata, kui kaugele võib minna kohalik vene kirjanik oma loomingus ja mõtteviisis eesti kultuuriruumis. Ma panin tähele, et mida aeg edasi, seda enam võib märgata kohalike venelaste loomingus eesti kirjandusele omaseid kujundeid ja traditsioone. Tekst, mis toetub korraga eesti ja vene kirjandustraditsioonile, annab uut tüüpi ja kvaliteeti kirjanduse, s.o eestivene sünteeskirjanduse.

Mitmed Eesti vene autorid on astunud samme eestivene sünteeskirjanduse suunas. Eriti märgatav on see kohaliku vene luule puhul. Siin on mõned näited.

Silmapaistva eesti kirjanduse tõlkija ja Venemaal lugupeetud luuletaja Svetlan Semenenko (1938–2007) hilisemas originaalloomingus on märgata vormilisi muudatusi, ettevaatlikke siirdumisi rütmilis-riimilisest luulest vabavärsi poole.

Kuigi Venemaa konservatiivsemad kirjandusringkonnad võiksid interpreteerida selliseid nihkumisi klassikaliste traditsioonide reetmisena, tegi vana riimimeister järeleandmisi vabavärsile, kuna mitmed eesti luuletajad veensid teda oma loominguga, et see on täiesti kasutatav viis mõtete kirjalikuks vormistamiseks.

Teine viljakas eesti kirjanduse tõlkija ja luuletaja, Tallinnas elav Boriss Baljasnõi (1957) soovitas võtta kasutusele termini «eestivene sünteeskirjandus» ning avaldas 1990ndate hakul arvamust, et kohalik vene kirjandus suudab olla atraktiivne siis, kui arvestab eesti reaalide ja kultuuriga. Baljasnõi ise on oma luules liikunud kiiresti vahetuvate kujunditega tekstidest pikemate meditatiivsete tekstide suunas, proovinud mõnikord vabavärssi, kasutanud eesti kirjanike tsitaate (tõlgituna vene keelde), kirjeldanud erinevaid Eesti paiku ning isegi lisanud oma venekeelsetesse luuletustesse eestikeelseid väljendeid. Samal ajal ei unusta Baljasnõi Venemaa kirjandusklassikat, millest annavad märku vastavad allusioonid. Tema looming on mitmekihiline ning töötab korraga kahes kultuuriruumis.

Baljasnõi isiklik veendumus eestivene sünteeskirjanduse potentsiaalist pani teda tegema ulatuslikku kirjandusalast pedagoogilist tööd, näiteks avas ta Ilukirjanduse-tõlke kool-stuudio. Kaugõppe abil koolitas ta mitmeid noorema põlvkonna tõlkijaid ja kirjanikke. Siinkirjutaja on üks kool-stuudios osalejatest.

Nooremast põlvkonnast võiks tuua esile Irina Meljakovat (1980), kes õppis Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust ning läks pärast lõpetamist oma kodulinna Sillamäele õpetajaks. Meljakova kirjutab kaunist armastuslüürikat, tema loomingus saavad kokku underlik erotism ja ahmatovlik akme. Tulemuseks on tundlikud riimitud luuletused ja vabavärsilised elamused.

Samuti ei saa jätta mainimata Tallinna luuletajat, prosaisti ja dramaturgi varjunimega P. I. Filimonov (1975). Tema kevadel ilmunud postmodernistlik romaan «Zona nejevklidovoi geometrii» käsitleb inimese manipulatsiooniga seotud problemaatikat, raamatu sündmused toimuvad Eesti pealinnas, kangelasteks eestivenelased.

Kohalikud venelased suudavad pakkuda huvi eestlastele – nii oma seesmise maailma kui ka oma saavutustega. Nende identiteet vajab taktitundelist lähenemist ning nende tööd ootavad avastamist. Või peaksid nad tundma häbi, et sündisid venelastena?