Vladimir Koslov

FOTO: SCANPIX

Demokraatia eeldab avalikkust. Praegusaja Eesti keele-elus tundub aga avalikkusest mõneti vajaka jäävat.

Mina, kes ma peamiselt küll vaid keelekasutaja rolliga piirdun, julgen paljude teiste kõrval ühtlasi ennastki mingil vähesel määral omaalgatuslike keeletegijate hulka arvata.



Inimese jaoks, kes spetsiifilistest keelealastest teabeallikatest väheke kõrval juhtub seisma, kipuvad keeleuuenduste põhjused (toonitagem – just põhjused) enamjaolt paraku täieliku saladuskatte alla varjuma. Heldimusega meenutan aastakümnete vältel valitsenud eesti keele arengujoont, mis kulges lühivormide, sh mitmuse lühikese osastava eelistamise suunas.



See kiiduväärt nihe lisas keelekõlale tubli annuse elegantsi. Palju suupärasem ja ilusam on ju öelda nt «ideid», vältides kohmakavõitu sõnavormi «ideesid» (viimane sisaldab esiteks liigset silpi ja teiseks susisevat kaashäälikut «s» ).



Täishäälikurohkusest, nagu teada, tuleb meie keele kaunis kõla. Kõlalise rikkuse rohkendamise võimalusi oleks mõtet igati ära kasutada, hoidudes sellekohaste püüdluste pidurdamisest või, seda enam, tagasikäigu andmisest.



Kahjuks pole minu kuuldeulatusse jõudnud ühtegi argumenti, mis õigustaks praegu täheldatavat tagasikäiku. Retooriliselt võib isegi küsida, kas edaspidi on tõesti kavas mitmuse osastava lühivormi kasutajaid trahvima hakata. Rohkete kahtluste üleskerkimine on nähtavasti üks neid hingevärinaid tekitavaid asjaolusid, miks uue seaduseelnõu ümber sõnasõda lahti läks. Selguseta jääb küsimus, kuivõrd ikka autorite maitse-eelistustele ruumi jääb või tohib jätta. Kas tahetakse vaieldamatuiks kuulutatavaile salasepitsuslikele keelendeile monopoolse maksvuse pitsat peale lüüa?



Toon teise näite. Olen aastaid püüdnud kasutada lühivormi «katse-eksimeetod», kuid harva toimetajate-korrektorite tihedast sõelast läbi murda suutnud. Ainuõigeks peetakse kohmakat väljendit «katse- ja eksituse meetod». Miks? Tunnistan rumalust – seni ei ole suutnud ei oma peaga aru saada ega kelleltki põhjendust kuulda. Lihtsalt norm sätestavat nii ja kogu lugu.



Ent kui juba nii, siis miks mitte öelda veel pikemalt – «katsetus(t)e ja eksitus(t)e meetod»? Oleks nagu loogiliselt järjekindlam? Ometi on ammust ajast käibel küllalt elegantsed liitsõnad «eksisamm», «eksirada», «eksitee», «eksikombel», «eksioletus» jms. Kas samasse ritta sobiva «eksimeetodi» kasutamine on siis määratud keelu alla jääma?



Ja veel kolmaski näide. Ei tea kes ja miks on otsustanud, et ainuõigena on lubatud võõramaistest nimedest kõikvõimalikke «-isme» tuletada ilma nime algupärast kirjaviisi hääldusekohaselt muutmata. Järjekindel olles tuleks niisiis «marksismi» asemel «marxism» ja «luterluse» asemel «lutherism» kirjutada?



Paljude vähemlevinud nimede puhul näeme nüüdses kirjapildis üsna väänatud-käänatud vorme ja eestipärase keelepruugi mustrisse täiesti sobimatuid sõnapuuslikke. Miks me ei võiks «luterluse» vormi eeskujul «keynesismi» asemel «keinslus» (ENEs, nentigem, ongi nii), «malthusismi» asemel «maltuslus» jne jne öelda? Laskem maitse-eelistustel n-ö vabaturu põhimõttel võistelda! Enamjaolt võime avaliku valiku tegemise erilist ohtu kartmata üldsuse hoolde usaldada, mis tähendabki demokraatiale panustamist. Norme öeldu ei välista. Neile jäägu oma koht.