Kui USA teatas, et külmutab raketikilbi ehitamise Euroopasse ning võtab kasutusele kindlama ja enam järele proovitud raketikaitse, oli Venemaa reaktsioon sellele huvitav.
Jarmo Mäkelä: vaikus enne tormi
/nginx/o/2014/12/10/3597009t1h3161.jpg)
2. oktoober 2009, 13:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
President Dmitri Medvedev oli otsesõnu vaimustunud, andes mõista, et nüüd on tõeks saamas see, milles ta oli suvel president Barack Obamaga Moskvas kokku leppinud. Peaminister Vladimir Putin oli samuti rahul, aga nõudis USA-lt uusi järeleandmisi, mis on seotud Venemaa liikmesusega WTOs ja läänemaiste relvatehnoloogiate ekspordipiirangute kaotamisega.
Mitmed küsisid, kas Venemaa juhid laulavad ühest lauluraamatust või on mõlemal oma. Kumbki oli vaid mõni päev varem teinud selgeks, et on valmis kandideerima 2012. aasta presidendivalimistel, aga ometi mitte konkurentidena. Medvedev tahtis tõsta profiili, üritades jäädvustada USA raketikilbi otsust vähemalt osaltki oma plakatile. Putin tegi sama, tõdedes, et sellest veel kaugeltki ei piisa.
USA vaatenurgast on ükskõik, kuidas otsus mõjutab Venemaa sisepoliitikat. USA külmutas raketikilbi Poola ja Tšehhi baaside ehitamise 2015. aasta järgsesse aega seepärast, et Iraanil pole esialgu selliseid rakette, mille vastu baase kavandati. Iraanil on kesk- ja lühimaaraketid, mis jõuaksid vaid Euroopasse, ning need suudab USA alla lasta ka olemasolevate süsteemidega.
USA juhid on rõhutanud, et raketikilbi ehitamist ei lükatud mingil juhul edasi Venemaa vastuseisu tõttu. Venemaa heakskiitev reaktsioon tuli lihtsalt justkui kauba peale.
Sellist tõlgendust on asjatu pakkuda Ida-Euroopale. Seal kuulatakse tähelepanelikult Venemaa juhtide kõnesid ja usutakse neisse tihti enam kui ameeriklaste juttudesse. Seda enam, kui Putini viide relvatehnoloogiatele seondub Venemaa sooviga hankida Prantsusmaalt dessandiks sobivaid helikopterite emalaevu. Läänemere, Musta mere ja Kaspia mere rannariigid saavad külmavärinad pelgast mõttest, et USA võib soostuda ka selle nõudmisega – selleks et siduda Venemaa paremini Iraani tuumaprogrammi vastase rahvusvahelise rindega.
Lääne-Euroopas ülistati USA otsust. Kui arvata välja vähemus, kelle meelest pole USA-l õigust selliseks kaitsetegevuseks, mis tekitab Venemaale muret, oli ülejäänud poliitiline eliit uue NATO peasekretäri Anders Fogh Rasmusseniga ühel liinil: otsus võib avada uue ajastu NATO ja Venemaa suhetes.
See arvamus võib osutuda pettekujutelmaks. Lääne-Euroopas on Barack Obama suuremas soosingus kui ükski teine USA president pärast John F. Kennedyt. Teda peetakse poliitiliste vaistude poolest eurooplaseks, ta räägib asjadest, mis on eurooplastele tähtsad, ja viisil, mis tundub eurooplastele hea. Siin arvatakse, et Obama kavatseb käituda eurooplaste soovitud kombel kliimaküsimustes, Lähis-Idas, Iraanis, Iraagis, Afganistanis, WTOs ja suhetes Venemaaga.
Aga USA poliitiline süsteem ei anna selleks võimalust. Juhtkonna energia kulub tervishoiusüsteemi muutuste läbisurumisele Kongressis. Washingtoni välispoliitiline eliit on seda meelt, et kui eurooplased kord juba Obamast nii palju lugu peavad, siis küllap on nad valmis painduma ja edasi minema tema soovide ja ajakava järgi. Kui läänepoolse Euroopa juhid seda taipavad, võib pettumus olla suur.
Mis saab Medvedevist, Putinist ja nende ühisest lauluraamatust, on selgelt kokku võtnud ameeriklasest Venemaa tundja Dimitri K. Simes: Medvedev on valitud Venemaa presidendiks ühe mehe valimisringkonnast, kus ainukese hääletaja nimi on Vladimir Putin.
Artikkel ilmus 28. septembril Soome ajalehes Maaseudun Tulevaisuus. Postimees avaldab selle autori ja ajalehe loal.