Omavalitsuste spordikoole taastades saame tagasi olukorra, kus osal spordialadel polegi võimalik loota linna-valla toetusele, kirjutab Eesti Spordimuuseumi direktor Mati Tolmoff.
Mati Tolmoff: spordikoolid taastaks ebaõigluse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti esispordiala, korvpalli esindusmeeskonna kukkumine mudaliigasse on õigustatult tekitanud küsimuse, kes on süüdi? Ja üllatav on, et vigu ei otsita näiteks kehvas kehalises ettevalmistuses, nigelas mängijatevalikus, korvpallitreenerite harituses, alaliidu valedes otsustes vms, vaid selgub, et justkui kõigi hädade põhjus peitub omaaegsete spordikoolide kaotamises.
Huvitav, miks on spordikoolide kadumise järel võrk-, käsi- ja sulgpall ning kergejõustik tõusutrepil, korvpall aga allakäigutrepil? Ehk tasuks korvpalli alaliidu juhtidel kutsuda nende alade juhid endale nõu andma?
Kümnend tagasi tekkis vajadus toonast spordisüsteemi reorganiseerida sellest, et valitses karjuv ülekohus poolte spordialadele suhtes. Tartus tegeleti 1990ndate lõpul enam kui 30 spordialaga, kuid neist vaid 16 olid spordikoolide all, kes said linnalt rahalist toetust.
Teine pool töötas vaid lapsevanemate ja sponsortoetuste najal ning ükskõik mis tulemusi need klubid ka ei näidanud, kui palju lapsi nende juures ka ei harjutanud, polnud neil mingit võimalust linnalt toetust saada.
Näiteks Tartu karateklubi tootis ise spordivarustust, toetades sedaviisi oma klubi ja lapsi. Siinsed veemotomehed, kes samuti spordikoolide «kaitsva» tiiva alla ei kuulunud, rahastasid end paate valmistades ja remontides. Eestil on praegu küllalt põhjust tunda uhkust veemotomeeste ja karatekade medalite üle.
Kas keegi julgeb väita, et taastame spordikoolid ja olukorra, kus nemad omavalitsuse rahalist toetust ei vääri? Kes oleks taas see TARK, kes ütleks, millistel spordialadel on eluõigus, teised vaadaku ise, kuis hakkama saavad?
Munitsipaalspordikoolide taastekkega ei pääse me mööda küsimusest, kes neid koole juhtima hakkavad? Suure tõenäosusega oleksid kooli juhtivad kohad parteilised.
Omavalitsuse ülesanne pole tegeleda spordi sisulise juhtimisega, vaid tingimuste loomisega. Kümne aasta eest kulutas Tartu linn spordikoolide ülalpidamisele ligi neli miljonit krooni aastas. Praegu toetab linn 40 spordiala, eraldades noortespordile 15 miljonit krooni aastas, millele lisandub veel seitse miljonit krooni spordiprojektidele ja kuus miljonit krooni baaside toetust. Veel eraldi real seisavad spordiobjektidesse tehtavad investeeringud.
Kuid lisaks spordile eraldatavate summade viie-kuuekordistumisele on klubide teke toonud kaasa eluterve konkurentsi, sest pearaha on seotud tulemustega, hõivatusega. Pealegi meelitavad heade tulemustega klubid kindlasti ka toetajaid juurde. Spordikoolide aegu oli mitmeid ärimehi, kes ütlesid, et nemad ei taha kolhoosi toetada.
Tõsi, spordikoolide kadumisega tekkis hulgaliselt ühe treeneri klubisid ja paljud neist eksisteerivad veel praegugi. Aga need ajad hakkavad tasapisi ümber saama ja klubid on hakanud liituma.
Olen töötanud neli aastat Tartus ühe spordikooli õppealajuhatajana. Toona oli n-ö riiklikke spordikoole vaja, sest maakohtades polnud arvestatavaid spordirajatisi. Ent praegusel ajal puudub ju vajadus selle põhjendusega sportlasi ühte spordikooli koondada.
Veel üks spordikooli miinus peitus asjaolus, et seal said noored õppida vaid teatud vanuseni: lõpetasid kooli ja olidki ula peal. Oletame, et teeme korvpallikooli. Mis saab lapsest pärast kooli lõpetamist? Läheb kuhugi klubisse. Aga kui sealne välismaalasest treener talle mänguaega ikka ei usalda ja Eesti noor jätkuvalt pingil istub? Kuidas see Eesti korvpallikoondist aitab? Ehk tuleks siis luua lausa munitsipaalmeeskonnad, kus linna- või vallavalitsus komplekteerib meeskonna. Kuid olgu, see on juba äärmus.
Tegelikult on lahendus olemas. Korvpalliliidu peasekretär Karel Loide ütles 9. septembri Postimehes otsesõnu, et taastada tuleks spordiklassid. See on toetamist ja elluviimist väärt idee.
On ju teada, millised spordirajatised milliste koolide juures asuvad. Näiteks Miina Härma gümnaasiumi juures on kunstmuruväljak ning vägagi korralik spordisaal. Miks mitte toetada seal näiteks korv-, jalg- või võrkpalliklassi loomist.
Klubi treenerid oleksid ka ühtlasi kehalise kasvatuse õpetajad. Õpetajapalk annaks treenerile ka lisasissetuleku, kehalise kasvatuse tunnid läheksid ühtlasi klubi treeninguna arvesse ning klubid hoiaksid saalide ja spordiinventari rendilt või endale soetamiselt tublisti raha kokku.
Ja vähemalt Tartus pole vaja spordiklasse kaugelt otsida, sest võimlemisklubil Janika ning judoklubil Do on koolis oma spordiklass, mis on ennast õigustanud.
Lõpetuseks oleks spordikoolide taastamise teemal raske tabavamalt öelda, kui seda tegi Jaan Martinson 15. septembri Õhtulehes, öeldes: «...lõpetada spordikoolide taganutmine ja viimaks tööle hakata.»