Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei mäletagi, millal Eesti kriitikud nii üksmeelselt oleks laulnud kui praegu, vahetult pärast Veiko Õunpuu filmi «Sügisball» esilinastust siinsetes kinodes. «Tulemus on võimas, selle kõrval kahvatuvad nii «Põrgupõhja uus Vanapagan», «Kevade» kui ka «Somnambuul»,» kirjutab Sirp. «See film on mastaapne, isegi monumentaalne,» sekundeerib Eesti Päevaleht. Isegi igav on tahaks, et keegi õiendaks, iriseks, kas või moe pärast.
Milliseks kujuneb vaatajate reaktsioon, mis teadupärast kuigi tihti kriitikute hinnanguga ei kattu, pole neid ridu kirjutades veel teada kinostatistika esialgse kokkuvõtte võib teha alles esmaspäeval, kui «Sügisball» on kolm päeva ekraanil olnud , ent esimesed märgid lubavad ennustada kõige paremat.
Igatahes läksid Tallinna kobarkino eilsed seansid nagu soojad saiad ja vähemalt ühe päevase linastuse järel puhkes saalis ka spontaanne aplaus, mis tõsise filmi, iseäranis eesti filmi puhul on õige erakordne sündmus, kui tegu pole just esilinastuse või PÖFFiga. «Sügisballist» räägitakse, ka tänaval, uuritakse, kas on tõesti nii hea, nagu leht kirjutab. Isegi kultuuriminister Laine Jänes on äsjase Veneetsia preemia valguses tunnistanud, et eesti film tekitab mõtteid.
Veiko Õunpuu ise on nentinud, et liiga sageli tehakse Eestis filme valel põhjusel, näiteks soovi pärast lihtsalt reissöör olla. Teda ennast jätvat reissööri roll täiesti külmaks. Oluline on sõnum, see, et film kõnetaks igaüht, kes ELAB, mitte lihtsalt ei OLE.
«Sügisball» kõnetab, ja kuidas veel! Üksindus, ahastus, suutmatus jõuda ligimeseni, teda ära kuulata ja mõista, suurlinna tuled raamimas totaalset urbanistlikku pidetust ja soovi seda ületada nii jõulise ja tervikliku, samas kunstiliselt veenva sõnumiga pole eesti film juba ammu esinenud.
Üks huvitav asi on selle kõige juures veel. Ja nimelt niipea kui Eesti filmitegija hakkab rääkima meist enestest, sellest, mis on meie oma, meile iseloomulik, unustades, mis võiks sellest arvata muu ilm, võib juhtuda, et see osutub ühtäkki huvitavaks ka teistele, muutub universaalseks. «Sügisballi» edu tõestab seda ilmekalt.