Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast Postimehe artiklit süldistamisele minevatest lemmikloomade laibatonnidest käis netikommentaaridest läbi küsimus, miks rääkida hüljatud loomade lõpust nii okeerivas toonis.
Aga sellepärast, et olukord ongi okeeriv, sest nende tonnide pealt võib vaadata inimeste arvu, kes on oma looma saatuse hooleks jätnud. Nendes tonnides on ka need hüljatud loomad, kes saavad tänavapoiste käest pidevalt peksa või kallatakse bensiiniga üle. Vahel lastakse ka tinakuule täis.
Riik sunnib varjupaiku tegema valikut. Nii ongi, et halvast kohtlemisest agressiivseks läinud või vigaseks jäänud loom hukatakse, sest kõikide loomade aitamiseks paraku pole raha ja mõnda pole ka enam võimalik ravida. Riik on andnud iga looma kohta kindla rahasumma, sealhulgas ka ravikuludeks. Selle rahanatukese pidev ületamine tähendaks varjupaikadele uste sulgemist, sest meie ühiskond pole veel valmis sellist asutust ainult vabatahtlike abi ja rahaga üleval pidama.
Sulgemise vältimiseks peaksime riigi arvates ära tapma ka terved loomad, sest rohkem kui neljateistkümneks päevaks ühe looma tarbeks riik raha ei anna. Õnn on, et leidub mõistusega inimesi, kes annetavad. Vastasel korral paneksime praegustele laibatonnidele aina nulle juurde.
Seega, kõik need tonnid algavad meist endist ja riigi süsteemist. Praegune süsteem on mäda kui väljaspoolt Tallinna asuv kohalik omavalitsus hulkuvast loomast ei teata, siis inimeste kõnedele varjupaik reageerida ei tohi, sest kes siis maksab?
Me karjume appi, et meil on Väike-Maarjas loomajäätmete käitlemise tehas. Selle appikarjumise asemel võiks igaüks peeglisse vaadata ja mõelda, millal ta viimati varjupaika toetas või kas ta teab, milline elujärg on tema kodukandi lemmikutel.