Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/02/03/12913279t1h63bf.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2221373t1h4c56.jpg)
Kuu lõpuks peab valitsus vastama Nord Streami Läänemerre gaasitoru rajada tahtva firma taotlusele teostada uuringuid Eesti majandusvööndis. Eestile avaneb suurepärane võimalus taotlus tagasi lükata ja Venemaale «ära teha». Läksid ju Euroopa vägevad meist jõhkralt mööda, sõlmides Balti riikide huve eirates «Putini-Schröderi pakti». Mis oleks magusam kättemaksust, kasutades sülle langenud võimalust vastik projekt põhja lasta?
Suure kiusatuse kõrval anda Venemaale ninanips ei tohi me unustada Euroopa partnerite huve energiatarnete osas, eriti kui ise pidevalt rõhutame Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika vajadust.
Russofoobne riik?
Venemaa gaasi loodavad Läänemere torust saada lisaks sakslastele ka prantslased ning meie head sõbrad taanlased ja britid. Öeldes uuringutele «ei», anname Venemaale veel kord suurepärase võimaluse näidata Eestit ebakonstruktiivse ja paranoiliselt russofoobse riigina, mis on takerdunud minevikku ning torpedeerib üleeuroopalise tähtsusega projekti.
Kui jätta kõrvale emotsioonid ja kaaluda asja välispoliitiliste huvide pinnal, mida võiks valitsusele soovitada raske otsuse langetamisel? Erinevalt poolakatest, kes on kõige häälekamalt sõdinud toru rajamise vastu Läänemerre, ei ole Eestil mängus olulisi majandushuvisid, sest meil pole karta gaasitransiidi tuludest ilmajäämist. Veealuse gaasitoru tarbeks rajatava maapealse torujuhtmega parandatakse märgatavalt Peterburi varustamist maagaasiga, mis vähendab suurlinna vajadust Eestile oluliste gaasivarude järele Läti maa-alustes hoidlates.
Läänemerre rajatava gaasitoru osas on Eestile esmatähtsad keskkonna- ja julgeolekuriskid. Peamised keskkonnariskid on sõjast jäänud meremiinide ja merre uputatud keemiarelvade kõrval ka ehitustööde ja töötava torujuhtme mõju merekeskkonnale ning toru paiknemine üha tihedamaks muutuva laevaliikluse tsoonis, kus iga aastaga kasvab avariide tõenäosus ja reostuse oht niigi maailma ühe kõige kehvema tervisliku seisundiga meres.
Vene sõjalaevastiku tihedamat kurseerimist Eesti merepiiri läheduses me takistada ei saa. Naftatuludega ülbitsev Venemaa juhtkond moderniseerib relvajõude igal juhul ja igal rindel, olgu toru Läänemeres või mitte. Juhtme kasutamine luureseadisena meie vetes on väheusutav, sest selleks pole suurt vajadust.
Mereõiguse alusel pole Eestil alust uuringutest keeldumiseks oma majandusvööndis. Hoopis tõsisemalt tuleb Eesti võimalusi vaagida siis, kui Nord Stream hakkab taotlema torujuhtme ehitusluba.
Siis saab Eesti seada tingimusi, näiteks nõuda kõikide võimalike keskkonnaohtudega arvestamist, rahvusvahelist järelevalvet ehitusele jne.
Sel juhul saaks Eesti ka soovi korral veenvamalt põhjendada loa andmisest keeldumist. Pealegi pole sugugi kindel, et toru ikka rajatakse Eesti majandustsooni või et vahepeal ei ole mõni teine Läänemere-äärne riik asunud projekti blokeerima või otsustab Nord Stream, et projekti kulud on liiga suureks läinud ning enam ei tasu torujuhet ehitada.
«Ei» ütlemisega uuringutele saaks Eesti emotsionaalse rahulduse, ent mitte midagi muud. Eesti kaotaks võimaluse edaspidi projekti kuidagi mõjutada. Meie keeldumise korral ehitatakse toru niikuinii, lihtsalt nihutatakse pisut põhja poole, nagu esialgu kavatseti. Sel juhul ei kao keskkonna- ja julgeolekuriskid kuhugi, kuid meie roll piirdub vaid kõrvaltvaataja omaga.
Eesti «jah»
Eesti peaks uurimisloa taotluse rahuldama, et saavutada mingigi mõju projekti üle ning hoida oma rahvusvahelist mainet ja häid suhteid partnerriikidega ELis. Kui projekt jõuab ehitusloani, siis saab Eesti nõuda maksimaalset arvestamist keskkonnanõuetega, ning kui soovime olla tõrksad, siis on võimalik leida ettekäändeid (keskkonnakaitse, ohutus jms), et projekti venitada ja kulukamaks teha.
Võib isegi katsetada Venemaa kombel välja paisata jada probleeme ja pseudoprobleeme, et õngitseda mõnda järeleandmist või vastuteenet. Enamat me paraku loota ei saa, sest häid valikuid selle loo juures kahjuks pole.
Meie esmased eelistused vähendada Euroopa sõltuvust vene gaasist või suunata rajatav torujuhe maismaale ei ole osutunud poliitiliselt saavutatavaks. Nüüd jääb üle ainult tihedas koostöös Läänemere riikidega teha kõik selle nimel, et tundlik keskkond ei saaks ülemäära kannatada.