Seasilm
Lugejate kirjad
1. oktoober 2009, 05:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teen ettepaneku hakata luminofoorlampe kutsuma rahvapärase nimetusega «lõpnud sea silm» või lihtsalt «seasilm». Selle nimetusega õnnistati varemalt Kolga-Jaani kandis igerikku valgusallikat.
Nimetust pakun seepärast, et nad teps mitte selle võimsusega valgust välja ei anna, kui pakenditel lubatud. Täisvõimsuse saavutamiseks kulub 10–15 minutit, algul on tuba ikka täitsa hämar, korralik pird valgustab ka paremini.
Säästlikkuse koha pealt nad ehk sobiks avalikesse asutustesse, kontoritesse, vabrikutesse, trepikodadesse püsivalgustiteks jm selliste kohtade peale, kus nad põleks järgemööda mitu tundi kuni ööpäevringselt. Kui ruumis viibimise aeg on lühike, siis ei kõlba nad mitte. Sisselülitamisel on nende voolutarvidus kordi suurem kui hõõglambil, mis nullib ära suure osa säästuefektist. Ma ei ole põhimõtteline «säästupirnide» vastane, aga iga asi omal ajal ja kohal!
Ammuks see oli, kui meedias käis kära luminofoorlampide ümber, seda just ELi tasemel – nad on üliohtlikud oma elavhõbedaaurude tõttu ja nende tootmine tuleks keelustada, nüüd siis kannapööre! Keegi on kuskil lihtsalt ülitõhusalt rahastatud lobitööd teinud ja paistab, et see on täkkesse läinud.
Ever Nurme, Kõo vald, Arjassaare küla
Puulusikaga masu vastu
Eelmise kriisi ajal soovitati töötutele – mina olin töötu keevitaja – voolida puulusikaid, sest siis vajati parasjagu ärimehi! Voolisingi kaks tükki. Päris ilusad said, eriti varred. Ühe kinkisin oma naisele, teise väliseestlasest prouale. Kaasa ütles: «Oh, kui ilus…!» Aga ta eelistab töövahendina vana ja kulunud, kuid meistri valmistatud lusikat. Kanada eestlane küsis: «Mis see veel on?» Mina vastasin: «Suveniir. Kodumaa kasest.»
Nüüd on taas majanduskriis ehk masu ja massuurikaid kõik kohad täis ning soovitus on selline: «Koolitage end keevitajaks. Töö on lihtne ja tasuv ning ei vaja isegi erilist tervisekaitset – puhas osoon.»
Mina õppisin töömehest meistri käe all ja siis tegin eksami! Minust sai keevitaja. Sajast koolitatust saab ehk kaks tippkeevitajaks ja umbes 25 heaks keevitajaks. Teised peavad siirduma uuele koolitusringile. See on Harju keskmine tulemus iga õpitava eriala puhul.
Minust kui lusikavoolijast sai toona koolituseta valvur ja nüüd olen arstirohtusid neelav «sangpomm» riigi vasaku jala küljes. Süüdi mis süüdi!
Suitsetamine on keevitamisega võrreldes tühiasi. Keevitajad ja ka teised tervist kahjustavate ametite pidajad vajavad erikohtlemist ja varem pensionile mineku võimalust.
Erukeevitaja Elvast
(toimetusele on autori nimi teada)
(toimetusele on autori nimi teada)