Tarmo Strenze: vanemad määravad lapse õppetulemused

Eliitkoolid paistavad silma sellega, et seal on koos erilised õpilased, mitte sellega, et kool ise on kuidagi eriline, ütleb sotsioloog Tarmo Strenze.

FOTO: Sille Annuk

Koolilapse õppetulemused ei sõltu kuigi palju sellest, kas ta õpib nn eliit- või tavakoolis, vaid palju määravam on see, kui heal järjel ja haritud on tema vanemad, väidab Tartu Ülikooli sotsioloog Tarmo Strenze.



Kas teie väide, et õppetulemusi mõjutab rohkem õpilaste kodune päritolu kui see, millises koolis ta õpib, on tõlgendatav, et eliitkoolidel pole mõtet?


Ütleks, et eliitkoolid ei ole nii erilised kui arvatakse. Võiks ju arvata, et eliitkoolides tehakse midagi palju paremini kui ülejäänud koolides: näiteks on õppetöö kvaliteet või kooli sisekliima või õpetajad paremad kui mujal. Aga uuringud näitavad, et [tava- ja eliitkoolide] vahe neis asjus on väiksem kui õpilaste sotsiaalse päritolu osas. Pigem paistavad eliitkoolid silma sellega, et sinna on tulnud kokku erilised õpilased, mitte sellega, et kool ise on kuidagi eriline.



Kui tõenäoline on see, et eliitkooli kujundavadki just sinna tulnud õpilased, kes on kodunt saanud kaasa eluhoiaku, mis on edasipüüdlik ja headele õpitulemustele orienteeritud?


See võib niimoodi olla küll, et see, mis koolis toimub, sõltub ka sellest, millistest kodudest õpilased on pärit. Tõepoolest, õpilased toovad oma koduse kultuuri kooli kaasa ja tänu sellele võib eliitkool olla teistsugune kui mõni keskmine kool. Küsimus on selles, kas kool ise ka sinna midagi juurde annab.



Ja mida kool lisaks annab?


Üpris vähe. Põhiline, mida uuringud näitavad, on see, et akadeemilise taseme poolest on edukad suured koolid, kus on palju õpilasi. Oletan, et kooli suuruse mõju on seletatav sellega, et mida rohkem on seal õpilasi, seda suurem on tõenäosus, et nende hulgas leidub ka tublisid õpilasi rohkem.



Samuti ilmneb uuringutest, et õpetajate keskmine haridustase soodustab kooli üldist õppeedukust. See mõju ei ole küll nii tugev nagu õpilaste sotsiaal­sel päritolul, aga siiski on seal seos, et mida haritumad on õpetajad, seda paremaid tulemusi õpilased saavutavad.



Selgelt tuleb välja ka see, et kui heas olukorras on kooli õppevahendid – kui palju on õpikuid, arvuteid, ruume –, ei mõjuta üldse, kui häid tulemusi seal saavutatakse. Kooli materiaal­setel ressurssidel ei ole akadeemilistele tulemustele mingit mõju.



Kui uuringutest ilmneb, et eliitkoolid iseenesest olulist eelist ei anna, ei ole järelikult mõtet ka nende vastu sõdida ja nõuda õpilaste suurema võrdsuse nimel nende ärakaotamist?


Jah, kui sõdimise eesmärgiks on ebavõrdsuse vähendamine ja õpilastele võrdsete võimaluste loomine, ja kui sõdijad arvavad, et eliitkool annab mingeid erilisi eeliseid, ja kui uurimused näitavad, et ei anna, siis võrdsuse nimel ei ole mõtet sõdida.



Aga sõdimiseks võivad olla muud põhjused. Isegi kui eliitkoolid ei anna erilisi eeliseid, aga kui ühiskonnas on käibel arvamus, et siiski annavad, siis see võib mõjuda natuke kahjulikult lapsevanematele ja lastele. Vanemad tahavad kohutavalt, et lapsed saaksid eliitkooli, kuna nad usuvad, et siis on lastel tohutud eelised, ja lapsed ise ka kohutavalt tahavad sinna saada – ja kui ei saa, siis see tekitab stressi nii lastes kui lapsevanemates. Olgugi et stress on ilma põhjuseta, kuna ei oleks vaja pingutadagi, et eliitkooli saada.



Sellegipoolest söandan väita, et eliitkoolides on õppimiseks parem keskkond. Õppisin Miina Härma gümnaasiumis, eliitkoolis, kus põlastati kahemehi, aga abikaasa õppis Valgas, kus põlati neid, kes olid viielised. Mida selle peale kostate?


Selle kohta leiab ka vastuse uuringutest, kus on vaadeldud kooli sisekliimat.



Näeme, et koolides, kus õpetajad ja direktor hindavad sisekliima õppimist soodustavaks, saavutatakse tõepoolest natuke paremaid õppetulemusi. Aga see seos [õppetulemustega] on jällegi nõrgem kui õpilaste sotsiaalsel päritolul. Uuring näitab ka, et kui õpilased ise leiavad, et neil on koolis hea olla ja neil on head suhted kaasõpilastega, siis nendes koolides saavutatakse paremaid tulemusi, ja see seos on isegi üsna tugev.



Kui eliitkoolid ära kaotada, siis kes sellest võidab ja mis sellest paremaks muutub?


Koolide erinevused õppetulemustes peaks väiksemaks muutuma. Kes sellest võidaksid? Ilmselt võidaksid need õpilased – ja nemad moodustavad enamuse Eestis –, kes käivad n-ö viletsamates perifeersemates koolides ega oleks saanud eliitkooli sisse.



Kuidas nad sellest võidavad?


Näiteks sellepoolest, et paremad õpilased, kes oleks muidu ära läinud, jäävad nendega samasse kooli ja loovad õppimist soodustava keskkonna.



Kahju saaks ilmselt [prantsuse lütseumi direktor] Lauri Leesi ning teiste eliitkoolide juhtkond ja õpetajad. Nad ei oleks enam nii hea kooli eesotsas ja neil ei oleks enam nii palju häid õpilasi.



Minu meelest lõhnab see sotsialismi järele, et võtame ära neilt, kellel on rohkem – praegusel juhul parem kool –, ja anname neile, kellel on vähem – ehk neile, kes õpivad viletsamas koolis. Ajaloos ei ole sellisest võrdsustamisest keegi kunagi võitnud. Kui tahame saavutada suuremat võrdsust, ei peaks kaotama eliitkoole kui selliseid, vaid peaks aitama perifeersemaid ja viletsamaid koole eliitkoolidele järele, sest siis läheb kokkuvõttes kõigil paremaks ja kelleltki ei võeta midagi ära.


Tõsi ta on, sellele on raske vastu vaielda. Parem on ikka, et kõigil läheb paremaks, kui et läheb halvemaks.



Liiati, kui eliitkoolid kaotada, siis need, kes on tublid ja edasipüüdlikud, peavad minema keskkonda, kus võib valitseda hoiak, et õppimine on nõme ja viielistele anname pärast tunde tappa. Miks võtta võimalus soodsates tingimustes edasi püüelda ära neilt, kes on edasipüüdlikud ja kelle kodu toetab edasipüüdlikkust?

Kui lähtume uurimistulemusest, et olulisem õppeedukuse mõjutaja on kodu kui kool, siis saates need, kes praegu käivad eliitkoolis, tagasi tavalisse kooli, ei tohiks nende õppetulemused väga palju langeda, sest kodu jääb ju samaks.



Kas see, kui võtame tublidelt ja edasipüüdlikelt võimaluse õppida heas keskkonnas, poleks nende diskrimineerimine võrdsuse nimel?


Mingis mõttes on küll, kui tublide ja andekate laste vanemad usuvad, et on olemas koolid, kus on väga hea õppida ja kus on väga suured eelised ja nad tahavad sinna minna, aga me ei lase neid minna. Aga kui saaks teha, et nad ei usuks, et on eliitkoole, ei teki neil ka enam tahtmist kuskile minna.



Kui kaotame eliitkoolid, satuvad tublid kõrvuti mittetublidega. Ütleme, et siis on klassis kümme oivikut ja edasipüüdlikku, kümme tavalist õpilast ja kümme sellist, kes segavad tundi, pritsivad tatikuule ega taha õppida. Kuidas siis välistada võimalus, et halvemad ja nõrgemad hakkavad jõupositsioonilt valitsema nende üle, kes tahavad õppida?


Mujal maailmas tehtud sotsioloogilised uuringud näitavad, et kui panna ühes klassis koos õppima head ja mittehead õpilased, siis mingil määral toimub võrdsustumine: need, kes oleks muidu viletsamad olnud, lähevad tänu headele natuke paremaks, aga need, kes oleks muidu veelgi paremad olnud, enam nii häid tulemusi ei saavuta. Kui viletsamaid on klassis rohkem, siis kasu saajaid on ikkagi rohkem.



Kui klassis on tõesti mõned sellised, kes on eriti viletsad ja segavad tundi, siis need võiks ära korjata ja panna tootsiklassi.



Öelge, miks peab koolihariduses võrdsust iga hinna eest taga ajama!


Sest ebavõrdsust peetakse ühiskonnas üldiselt halvaks. Mõned sotsiaal- ja majandusteadlased julgevad mõnikord öelda, et ebavõrdsus on ka kasulik, sest see on edasiviiv jõud. Aga kui need samad teadlased lähevad näiteks kohalike omavalitsuste valimistele, siis nad seda juttu enam ei räägi, siis on ebavõrdsus muidugi halb. Nii et postulaat on selline: ebavõrdsus on ikkagi paha ja selle vastu tuleks võidelda.



Kui koolid peaksid tekitama ebavõrdsust inimeste vahel, siis tuleks selle vastu võidelda. Koole võrdsustades saaks võib-olla võrdsustada ka inimeste olukorda. Kui tahame ebavõrdsust vähendada, on seda raske teha inimese tasandil. Vabas ühiskonnas on riigil raske inimeste isikliku elu kallale minna ja hakata seal võrdsust taga ajama. Aga koolid alluvad riigi käele palju paremini. Järelikult saaks riik koolide kaudu üldise ebavõrdsusega võib-olla midagi ette võtta.



Samas näitavad uuringud, et kuna kooli mõju õpilaste õppetulemustele on suhteliselt väike, siis koole võrdsustades eriti palju üldist ebavõrdsust vähendada ei saa.



Täpselt! Seega: selle asemel et tegelikku sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust vähendada, on eliitkoolide vastu võitlemine lihtsalt populaarne võitlus, millega plusspunkte koguda?


Jah, on küll niimoodi. Inimeste elu on palju raskem võrdsustada kui koole võrdsustada, eriti vabas ühiskonnas.



Kui keegi teie käest küsiks, mida tuleb teha, et koolide vahel ei oleks nii suuri erinevusi ja kõigil lastel oleks võrdsemad võimalused, siis mida soovitaksite?


Kui eesmärgiks on võrdsuse suurendamine, võiks riigile ja haridusministeeriumile soovitada veel uurida koolide mõju õpilaste tulemustele ja muudele näitajatele, näiteks õpilaste rahulolule. Võib-olla selgub, et mõned koolide omadused, mida ma ei ole suutnud oma uurimuses üles leida, on siiski olulised mõjutajad. See on muidugi tüüpiline teadlaste soovitus, et rohkem uurida, sest teadlased on huvitatud, et rohkem uurida. Poliitikud ei ole selle üle ilmselt väga rõõmsad.



Teiseks tuleks tegelda üldise ebavõrdsuse vähendamisega ühiskonnas. Aga seda on üsna raske teha.



Lapsevanematele soovitaks, et ei ole mõtet nii palju muretseda, kuhu kooli lapsi panna. Muretseda tasub kodukeskkonna pärast.



Koolid ja koolijuhid on ilmselt huvitatud oma kooli taseme tõstmisest ja riigieksamite edetabelis kõrgemale nihkumisest. Neile võiks soovitada, et võtke õpilasi haritud ja jõukatest kodudest, ja võtke neid palju.



Tarmo Strenze (34)


•    Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudi õppejõud


•    Huviala sotsioloogias: ebavõrdsuse uurimine


•    Avaldanud teadusajakirjades Intelligence ja Trames artikleid intelligentsuse ja sotsiaalse edukuse seoste kohta


•    Loeb TÜs sissejuhatavat kursust sotsioloogiasse, lisaks õpetanud tegevusteooriat, evolutsioonilist psühholoogiat jm


•    Lõpetanud TÜs bakalaureuseõppe psühholoogias ja magistriõppe sotsioloogias


•    Jakob Westholmi gümnaasiumi vilistlane

Tagasi üles