L, 3.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Hanneli Rudi: südamevalu müügiks

Hanneli Rudi
Hanneli Rudi: südamevalu müügiks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hanneli Rudi
Hanneli Rudi Foto: Peeter Langovits

Mõne nädala eest ilmus Eesti Ekspressis lugu emast, kes kirjeldas oma veebipäevikus võitlust raskelt haige tütre elu eest.



Seda lugedes olin esmalt üllatunud, kuidas õnnestus ajakirjanikul emaga talle väga raskel ajal kokku leppida niivõrd avameelsete ja hinge minevate tekstide avaldamiseks ajalehes. Mõtlesin endamisi, et ju siis selliste kokkulepete saavutamise oskus teebki ajakirjanikust väga hea ajakirjaniku.



Suur oli minu jahmatus, kui veidi hiljem selgus, et tuntud ja tunnustatud ajakirjanik ei olnud vaevunudki emaga ühendust võtma, vaid avaldas kirjutaja käest luba küsimata tema veebipäevikus olevad tekstid ja pildid.



Lihtsalt öeldes ajakirjanik näppas teise pere südamevalu ja tegi selle rahaks.


Kindlasti leidub juriste, kes suudavad tõestada, et tegu pole varguse ega autoriõiguste rikkumisega, kuna näiteks veebipäeviku esilehel puudus märge, et seal leiduvat võib avaldada vaid päevikupidaja loal.



Aga lisaks kirjapandud seadustele lähtutakse inimühiskonnas ka sellistest mõistetest nagu südametunnistus ja eetika. Kusjuures Eesti ajakirjanduskoodeksis on suisa kirjas, et ajakirjanik ei tohi oma tegevusega kellelegi tekitada põhjendamatuid kannatusi.



Viimasel ajal on Eesti meedias pea igal aastal ilmunud mõni artikkel, kus soovitatakse inimestel mitte pidada väga detailseid veebipäevikuid, sest seal leiduvat võib keegi kurjalt ära kasutada. Kuna enamasti tuuakse näiteid väikelaste kohta peetavatest blogidest, siis satuvad nende artiklite autorid tavaliselt pahaste emade rünnaku alla ning tõsiselt neid hoiatusi siiani võetud pole.



Eesti blogijad lihtsalt ei ole siiani suutnud uskuda, et keegi võiks nende usaldust kuritarvitada. Nüüd ilmselt oleks aeg oma suhtumist muuta.



Üks võimalus on panna päevik lukku ning lubada seda lugeda vaid valitutel. Samas tunnistavad mitmed blogijad ise, et neid on mõnikord aidanud võhivõõrad lugejad, kel endal on olnud sama mure või probleem. Pealegi ütleb juba vanasõna, et jagatud mure on poole väiksem, ning rasketel aegadel on iga hea sõna toeks, isegi kui selle ütleja on võõras.



Teine variant oleks varustada blogi teatega, et seda võib kasutada vaid blogipidaja loal. Kurjamite eest see küll ei kaitse, aga vähemalt ei saa keegi väita, et kõike, mis on veebis üleval, võibki vabalt kasutatada ja mingit luba selleks pole vaja küsida.

Märksõnad
Tagasi üles