Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/02/21/6362579t1h2d39.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2218823t1he00b.jpg)
Kunstnik Tõnis Vint on palju kordi juhtinud tähelepanu Eesti monumentaalpoliitika nekrofiilsele iseloomule. Hauasambaid on püstitatud kõikjale. Mu kodulinnas Pärnus on näiteks kahe keskaegse kiriku, ühe kadunud kooli ja isegi esimese Pärnumaa laulupeo hauakivid. Eesti tuntuim hauamärk on Amandus Adamsoni «Russalka». Sadakonnale hukkunud meremehele loodud monumendist on saatuse vingerpussi tahtel aga saanud noorpaaride õnnistaja. Miks? Muidugi mitte kullatud õigeusu risti pärast, millega ingel kaitseb taevasse lahkunuid. Eks ikka meistrikäega loodud ingli enda pärast!
«Russalka» pole ainus sammas, mis ajavoolus oma funktsiooni muutnud.
Jääb mulje, et on võimatu prognoosida, kas nüüd rajatav monument hakkab homme tööle või mitte? Ehk teisisõnu kas rahvas võtab mälestusmärgi omaks? Ent uskuge asjatundjad teavad oma valdkonna mõningaid seaduspärasusi.
Moskva Filmiinstituudi kunstiajaloo väga põhjalikust programmist mäletan Minini ja Poarski lugu. Enne kui see Venemaa esimene avalik monument Punasele väljakule üles seati, veeti teost läbi mitme kubermangu ning küsiti rahva arvamust. Vene rahvale kujud meeldisid. Ja saadigi väga hea tulemus.
Kahjuks Stalin rikkus selle põhjalikult läbimõeldud kompositsiooni. Kabinetiüksinduses langetas ta otsuse figuurid 90 kraadi ümber tõsta. Et Minin ei näitaks käega Ivan Veliki kellatorni poole, vaid tervitaks ajaloomuuseumi poolt lähenevat Punaarmee paraadi!
Võhikute väikeses ringi otsustamine viib sääraste kurbade tagajärgedeni nagu Tsereteli loodud hirmuäratav Peeter Suure kuju Moskva jões ning võib-olla ka Kangro uppuv Kalevipoeg Tallinna lahes. Absurdne vabadussammas on kerkimas Pärnus, millega ei jäädvustata mitte Konstantin Pätsi, Jüri Vilmsi ega Hugo Kuusnerit, kes pärnakatena olid Eesti Vabariigi vahetud loojad ja hukkusid oma riigi nimel. Nende ajalookangelaste figuuride asemel ehitatakse nõukaaegse hotelli külge kunagise Endla teatri rõdu, millelt Hugo Kuusner Iseseisvusmanifesti ette luges. Just nagu oleks dekoratiivne rõdu see, kes Eesti Vabariigi 23. veebruaril 1918 välja kuulutas!
Esimene tuntud tõde on, et hea monumendi puhul tekib rahval alateadlik samastumisefekt. Õnnestunud monument kannab neid tundeid, mis valdavad rahvast praegu ja millele tahetakse lahendust homses. Olen nõus riigikogu kultuurikomisjoni esimehe Peeter Kreitzbergiga, et Vabaduserist kui Vabadussõja kangelaste vennashaudadel korduvalt kasutatud motiiv seda ei ole. Ehk on häda liiga konkreetse militaarse aumärgi ebamäärases suurendamises? Rist ise pole ju midagi hullu, sest tänu krutsifiksi motiivile on rist kinnistunud inimeste alateadvuses kui jumalapoja abstraheeritud figuur. Mäletate, kui täpselt istus oma kohale Estonia hukkumispäeval Rannavärava mäele viidud valge rist ning kui palju kõnekam on see hiljem ehitatud hingetust kivikaarest?
Meil pole vaja põdeda lätlaste vabadussamba suhtes alaväärsuskompleksi. Targem on analüüsida, miks
K. Zale ja E. Stalbergsi 1935. aastal loodud teos suutis kesta ka üle raskete okupatsiooniaastate. Jätkem kõrvale demagoogia kolmest viisnurgast, mis olevat sümboliseerinud kolme Balti liiduvabariiki, tegelikult aga toovad õnne kolmele Läti regioonile. Uurigem monumendi kaitsemaagiat, mis peidetud äärmiselt jõulisse, taevasse sirutuva naise kujusse. See on ju vabadusejumalanna, kes kaitseb maad ja rahvast! Asjata pole karjala graniidist monumendi jalamil valgest carrara marmorist plaat sõnadega «Maa ja vabadus». Sellise teose hävitamine oleks saaginud oksa, millel istus Nõukogude võim, kes enda arvates tõigi «vabaduse» ja «andis» kolhooside kaudu maa vaestele!
Võtkem julgus rindu ning tunnistagem, et äsjalõppenud konkurss ei andnud piisavalt tulevikkuvaatavat teost. Nüüd on kaks võimalust kas korraldada uus ja täpsema lähteülesandega võistlus või tellida monument tunnustatud autorilt. Viimast teed on ennegi astutud ning saadud üle sajandite kestvaid teoseid küll Amandus Adamsonilt ja Edgar Viieselt, küll Mati Varikult ja Jaak Soansilt.
Ning on veel üks võimalus valida juba loodud ning teemaga unisoonis olev teos. Ja see on ka olemas. Sellest on rääkinud Heie Treier, seda on tunnustanud mitmed teised kunstiteadlasedki. Jutt on Peeter Mudisti skulptuurist «Nike», mis kannab endas meie rahva suurimat probleemi: allesjäämist üleilmastumise pöörises.
Mudisti võidujumalannal pole tiibu, nagu see oli tavaks Nike kujutamisel antiikses Kreekas. Mudisti pronksist Nike kannab väljasirutatud käel võidupärga ning peidab oma hiiglaslikus üsas eesti rahvast, kes sünnib siia ilma järgmistel aastasadadel. Mudisti rase «Nike», laskumas mööda Harjumäe nõlva alla Vabaduse väljakule, oleks reaalne projekt, mille suudaksime teoks teha vabariigi
90. aastapäevaks.
Samas ei tohi me lasta end eksitada ümmargusest juubelipäevast, sest nullidega lõppevaid Eesti riigi sünnipäevi tuleb veel ja veel. Võidujumalanna ilmub meie pealinna aga ainult üks kord ja peab jääma siia kaitseinglina igaveseks.